Maa Vara

ÜKS ENNEMUISTNE LUGU TULI MEELDE

2012-02-16T18:48:00.005+02:00

Tuli sügaval nõuka-ajal inspektor kooli kontrollima, et kuidas õpilaste kutsesuunitlusega lood on. Vasja tuli kempsust välja ja inspektor kohe küsima: "Mis su nimi on?" "Vaassja," vigises laps. "Kelleks sa tahad saada, kui suureks saad?" "Äi tiia..." läks laps tatiseks.

Inspektor käskis direktoril õpetajad kokku ajada ja tegi neile peapesu puuduliku kutsesuunitluse eest koolis.

Inspektor tuli kuu aja pärast uuesti kooli. Üks tüdruk tuli kempsust välja ja inspektor käratas sellel: "Kelleks sa tahad saada, kui suureks saad!" "Kosmunaudiks?" vigises plika." "Mis su nimi on?" "Äi tiia..." läks laps hoopis nutuseks.

Et miks see just täna meelde tuli. Eks seepärast, et Äripäeva andmeil firma, nimega Valguskandja OÜ tahtis fosforiidi uuringuluba. Aga mis firma see on, äi tiia...

PS. Mõni kindlasti teab, kes ja milleks.

KADEDUSE VÕIM

2012-02-16T08:15:00.007+02:00

Tänane (16.02.2012) EPL kirjutab, et Jürgen Ligi, maksuminister, asus põlevkivivaldade raha kärpima. Et rahandusministeerium plaanib suure osa kaevandusvaldade valurahast riigile võtta.

"Valuraha", see on kirjutajal, ajakirjanik Andrus Reimeril õige mõiste. Just selle valu eest, et kohalikud elanikud peavad taluma kaevandamiset tulenevat keskkonnakoormust, saavadki vallad poole kaevandamisõiguse tasust. Teise poole saab riik, kui maavara valdaja. Kaevandamisõiguse tasu on tavaline asi. Vanades mäetööstusriikudes on see royalties, tasu kuningale. Ju siis soovib ka meie valitsus täielikku kuninglikku tasu.

Sellisele sammule võib leida mitmeid õigustusi. Triviaalne seletus on fiskaalne - riigieelarvesse on vaja raha. Kuid on ka teisi lihtsaid põhjusi, millest ühe ütleb Jürgen Ligi oma tavalise otsekohesusega välja: "Põlevkivivallad elavad liiga hästi". Ehk kõige taga on kadedus.

Märkasin ja märkisin seda juba varem. Kui Põlulas oli äge rahvakoosolek Rägavere fosforiidi teemal, tõmbas seal niite naabervalla vanem, kellele ilmselt ei mahtunud hinge, et Rägavere rahvast ootab ees suur ressursitasu saamine, vaata et suuremgi kui tuntud-teatud "rikkurvallal" Mäetagusel. Tänases EPL-s tunnistab ta (Sõmeru vallavanem Peep Vassiljev) ise, et tõepoolest, "kaevandusvaldadelt keskkonnatasude kärpimise idee pärineb tema kabinetist" ja toob selle juurde mõningaid põhjendusi. Ei kommenteeri, vallavanemaga väitlemine pole minu ampluaa.

Kuid üks tema (P.V) väidetest on siiski rõhutamist väärt - see on kaevandamistasu laekumiste sõltuvus kaevandaja toodangu müügist. Kui maavaraäri on edukas, siis raha tuleb, kui ei ole, siis ei tule. See on primitiivse, loe: ametnike jaoks mõistetavalt lihtsa maksustamissüsteemi puudus. Nimelt ei sõltu meil Eestis kaevandamisõiguse tasu sellest, kui suurt territooriumi kaevandamine mõjutab, kui kaua ta seda teeb ega ka sellest, kui väärtuslikku maavara kaevandaja kaubastab. Sellise fiskaalprimitivismi vääramiseks soovitas Eesti mäeselts keskkonnaministeeriumile minu ettevõtmisel koostatud mäerendi süsteemi. Seni on keskkonnaministeerium sel teemal ainult leelotanud. Seejuures ei saa öelda, et abitult - appi on palgatud taustalauljaid. Ja kui jätkata muusikaterminitega, siis võin kinnitada et osa partituurist on kirjutanud mäetöösturid.

Nüüd on häda kaelas. Kui läheb Jürgen Ligi plaani järgi (ja miks ei peaks?), siis hakkab raha liikuma eemale mitte ainult kaevandusvaldadest vaid ka keskkonnaministeeriumi võimkonnast. Ja eriti hädas on mäetöösturid, kes omal ajal nägid mäerendis ohtu oma hallide äriplaanidele ja selle eos maha karjusid. Nad on hädas, sest pole enam kaevandamisõiguse tasu, millega kaevandusvastalisi valdasid moosida.

Mitte ainult kadedus vaid veel hullem - kadevõimetus (lugege Parkinsoni seadust)

25 AASTAT FOSFORIIDISÕJAST

2012-02-09T14:45:00.010+02:00

... on meedia uus reklaamlause.

Tänane (9.02.2011) Maaleht hakkabki pihta. Kirjutab laialt, enam kui kahel leheküljel fosforiidist. Lugeja saab hea ülevaate - kes mida teinud, kes mida teab, kes mida õppinud ja kes oma vanade liistude juures nukrutseb.

Alo Lõhmuse lugu "Fosforiidikülasid vaevab halb eelaimus" soovitan lugeda asjatundjail, et tekiks pilt, kui madalal tasemel on tavaajakirjaniku teadmised ja mõistestik. Seda on hea teada, kui mõnega jutule satud.

Peeter Ernits on arvamusi ja intervjuusid kolme loo peale laotanud, ka juhtkirja. Kirjutab talutavalt, teda pole mõtet kritiseerida ega tsiteerida. Lugege ise. Laenan temalt vaid ühe tsitaadi Indrek Toomelt, kui too räägib oma valitsuskaaslase Bruno Sauli esinemisest 31. märtsil: "Ta käitus seal tsipa üleolevalt. Ei arvestanud, et avalik arvamus on nii kergesti kujundatav, eriti veel tollases olukorras, kus keegi ülemus pidi igal juhul halb olema ja võitlema heade ehk roheliste vastu."

Arvan, et sama vea tegi VKG projektijuht Kalev Kallemets Rägavere rahvakoosolekul. Ta rääkis tuliselt, kui võimas ja rikas ja edukas ja kasumlik on tema ettevõte. Ta rääkis seda siiras usus, et inimesed teavad, kust tuleb raha pensionideks, sotsiaalfondi, haigekassasse, haridusse. Kuidas tekivad uued töökohad jne. Uue Eesti kaasaegse majandusharidusega spetsialistina arvas ta, et inimesed saavad aru, et mida kasumlikum on tööstus, seda suurem on rahvatulu. See oli tema viga. Kuulajaskond koosnes suures osas nõukogude ajal hariduse saanud, marksismiga immutatud inimestest, kelle mõtteviisi kirjeldamiseks võtan lausekatkendi Peeter Ernitsa juhtkirjast "...sõidavad kasumiahned ärimehed koos oma poliitiliste toetajatega kohalikust rahvast lihtsalt üle...". Paksus kirjas toodu on tüüpiline marksistlik sõnapaar Peeter Ernitsa sulest. Ja poliitilised toetajad on loomulikult Kalev Kallemetsa erakonnakaaslased, reformistid.

Sellele järgnenud hüsteeria Rägavere koosolekul ei olnud minu arvates mitte niivõrd opositsiooniparteide ega roheliste muusika, kui just kogukonna pensionäride, madalapalgaliste, töötute, hüljatute, tõrjutute ja üksikemade meeleheiteplahvatus rikaste ja tugevate vastu. Seesama, mille värskeimaks näiteks olid eelmise aasta augustirahutused Inglismaal, Londonis. Selliseid, üldisest masendusest tekkivaid spontaanseid aktsioone on uurinud Gustave Le Bon oma teoses "Hulkade psühholoogia". Sama mehhanism sütitas 25 aastat tagasi "Fosforiidisõja" ja viis aastat tagasi "Pronksiöö".

Kes ei tea - ajaveebis alla kriipsutatud sõnadel klikates jõuate viidatavale. Lugege Le Boni, eriti arendajad ja poliitikud, kui te ei taha löödud saada - hulkade psühholoogias loogika ei kehti.

TUHALA NÕIAKAEV ON KUIV

2012-02-08T11:33:00.002+02:00

Hea rahulik olla

...kuigi keegi ei kaevanda.

PUUKALLISTAJAD = PUUK-ALISTAJAD

2012-01-25T17:47:00.004+02:00

Tänases (25.01.2012) EPL-s kirjutab Marko Uibo meditsiini teemal: „Mis on põhjustanud vaktsineerimisvastasuse“. Kritiseeritavateks subjektideks on nn puukallistajad.

Copy-paste selles artiklist, lk 4, 2. veeru keskpaigast

„Üha häälekamalt kõlab maailmas aga seisukoht, et kasumiahned ravimitootjad ei hooli tegelikult inimeste heaolust ja on suutnud enda huvides kallutada nii arstid kui ka kontrollsüsteemi. Hirmutav veendumus, justkui kasumijahil korporatsioone takistakski vaid lapsevanem, sunnib vanemaid astuma meditsiinisüsteemi vastu, kusjuures otsuste langetamisel saab toetuda vaid oma kogemustele, internetist leitud samasuguses situatsioonis olevate inimeste nõuandele või nende viidatud uuringutele.

Meditsiini või teaduse suhtes kriitilist hoiakut toetab ka Eestis laialt levinud „uusvaimne" mõtteviis, mis tähtsustab indiviidi rolli enda jaoks õigete valikute langetamisel. Selleks tuleb kuulata oma keha ja püüda katsetades leida õigeid lahendusi. Oluliseks saavad nii enda, oma tuttavate kui ka teiste „tavaliste" inimeste kogemuslood: tema tegi nii ja seepeale juhtus see. Eksperdipositsiooni kaotanud arstid või teadlased peavad sel puhul tõdema, et näiteks vaktsineerimise järel kõrgesse palavikku jäänud õepoeg võib osutuda tugevamaks argumendiks kui arvukad teadusuuringud.“

Ja nüüd lugege seda uuesti, vaid üksikute asendatud sõnadega. Et asendusi mitte otsida, on nad poolpaksus kirjas:

„Üha häälekamalt kõlab maailmas aga seisukoht, et kasumiahned mäetöösturid ei hooli tegelikult inimeste heaolust ja on suutnud enda huvides kallutada nii teadlased kui ka kontrollsüsteemi. Hirmutav veendumus, justkui kasumijahil korporatsioone takistakski vaid keskkonnakaitsja, sunnib kodanikke astuma maavarade kaevandamise vastu, kusjuures otsuste langetamisel saab toetuda vaid oma kogemustele, internetist leitud samasuguses situatsioonis olevate inimeste nõuandele või nende viidatud uuringutele.

Mäenduse või teaduse suhtes kriitilist hoiakut toetab ka Eestis laialt levinud „keskkonnahoidlik" mõtteviis, mis tähtsustab indiviidi rolli enda jaoks õigete valikute langetamisel. Selleks tuleb väärtustada oma koduõue ja püüda katsetades leida õigeid lahendusi. Oluliseks saavad nii enda, oma tuttavate kui ka teiste „tavaliste" inimeste kogemuslood: tema tegi nii ja seepeale juhtus see. Eksperdipositsiooni kaotanud insenerid või teadlased peavad sel puhul tõdema, et näiteks põua järel kuivaks jäänud õepoja kaev võib osutuda tugevamaks argumendiks kui arvukad teadusuuringud.“

Kommentaar. Kodanikud, kes naudivad oma harjumuspäraseid hüvesid: elektrit, maanteid, triviaalkauneid loodusvaateid, seeni ja marju, on nagu puugid, kes, imenud end elektri (põlevkivi), ehitusmaterjali (liiva, kruusa), mineraaltoorme (lubjakivi), agrotoorme (turba, fosforiidi) külge, üritavad alistada mäetööstureid (ja mitte ainult mäe-) oma pisi-isiklikele huvidele. Alistavad puugid PUUK-ALISTAJAD.

PEAMINISTER TEAB, ET TEADMISED ON KAHJULIKUD

2012-01-19T13:03:00.008+02:00

Riigikogu 18.01.2011 istungil, küsimuste-vastuste voorus vastas peaminister parlamendisaadiku Lembit Kaljuvee küsimusele:

"Te olete siin saalis korduvalt kinnitanud, et valitsus toetab Eesti majanduse teadmistepõhist arendamist. Öeldu valguses on pannud mind siiralt imestama Keskkonnaministeeriumi seisukohad meie fosforiidimaardlate võimalike uuringute osas. Seisukohad on, et ei lubata kellelgi uurida, aga ka endal puudub vastav konkreetne plaan. Teadaolevalt on Eestis tegemist Euroopa suurimate fosforiidivarudega. Kas te jagate Keskkonnaministeeriumi pehmelt öeldes lühinägelikke, päevapoliitiliselt populistlikke seisukohti uuringute osas?"

Lembit Kaljuvee on teatavasti mäetööstuse juhtimise kogemusega teadja insener.

Peaminister vastas:
"...kui teadmiste hankimine tähendab seda, et tuleb teostada puurimistöid, mis võivad kahjustada põhjavee taset, sealsete elanike kaevude veetaset, need võivad muuta vee kvaliteeti kehvemaks, võivad tekkida muud kaasnevad komplikatsioonid, siis tuleb väga tõsiselt kaaluda, kas selline teadmiste hankimine on põhjendatud või mitte. Iseenesest me teame seda, et meil on tegemist kivimitega, mis on isesüttivad, mis võivad tuua kaasa radioaktiivse saastuse. Ja kui me teame, et rakendada neid teadmisi, mis me hangime, ei ole nagunii võimalik, siis ei ole suurt põhjendust nende kannatuste tekitamiseks."

Võivad...võivad...võivad on tüüpiline teadmatusepõhine argumentatsioon. Oleme seda Tädi Maalilt ja Onu Andreselt korduvalt kuulnud. Ja kohe samas väidab peaminister oma teadmiste põhiselt: "Iseenesest me teame... et ei ole nagunii võimalik..."

Midagi taolist meenub ühest kunagi nähtud näidendist, mis rääkis Galilei Galileo lugu. Kui astronoom, kes oli leiutanud teleskoobi ja sellega taevast uurinud, palus jesuiidil heita vaatlusriista abil pilk Kuu poole, vastas too: "Milleks? Mul ei ole seda vaja. Mul on Piibel."

Järeldus siit - kui uuritakse ja tulemuseks on, et võimalikud ohud on võimatud, et tegelikku ohtu ei ole, siis peaministri ja tema seisukohti kujundava seltskonna iseeneslik teadmine, et kaevandamine "ei ole nagunii võimalik", osutub vääraks ja vaat' see fakt on juba tõesti ohtlik.

HEIMAR LENK ENNUSTAB FOSFORIIDI KAEVANDAMISE TULEKUT

2012-01-17T16:53:00.003+02:00

Heimar Lenk Riigikogu kõnetoolist 16.01.2012, umbes 16.40:

"Ma pakun välja, et kümne aasta pärast on Eestis fosforiidi kaevandamine täiesti hoos ja ja miks see on, see on ainult ühel põhjusel: fosforiit on väga kasulik maavara, teda on väga kasulik kaevandada, teda on hea müüa ja Eesti ahned ärimehed seda šanssi kasutamata ei jäta. Sel ajal on võib-olla uus minister ja uued otsustajad..."

Kommentaariks - ilmselt loodab rahvasaadik, et on too minister saab olema keskkerakonnast

EI OLE ÜKSI ÜKSKI MAA

2012-01-11T09:00:00.005+02:00

Ka Soomes samad naljad:

Allikas - Fingerpori

Mugandatud tõlge:
1. Mina olen Tädi Maali ega taha kaevust Nabalasse (kaevus, rõhuga esimesel silbil on kaevatud kaevulaadne süvend)
2. Sooviksid ehk põhjendada?
3. Mul on siin niigi hea.

FOSS-FOSS

2012-01-01T10:13:00.005+02:00

2011. a viimane EPL avaldas artikli "Kas fossiilkütuste maailm lõpeb?" Artikkel nagu artikkel ikka - veidi keeruline jutt, mida kõike võiks teha, et uutmoodi energiat saada. Kirjutab Tõnu Lausmaa energiakeskusest Taasen. Las siis teeb...

Aga nali on selles, et lehetsurad panid artikli kohale pilku püüdma ilusa foto Ülgase hüljatud fosforiidikaevanduse käikudest. Et mis vahet, kuigi meie fosforiit pole fosiilkütus, koosneb ta ikka fossiilidest - ooboluskarbikestest. Kes peale fossiilide sellest ikka aru saab.

Tsuravigade parandamiseks panen siia foto tõelisest põlevkivikaevandusest, Eesti kõige uuemast ja moodsamast, Ojamaast.

Mundris inimesed pildi servas on Rägavere valla ametnikud, kes oma suureks imestuseks avastasid, et kaevandus on puhtam kui karjalaut.

MOSKVA TSÜKLITEST

2011-12-30T13:43:00.005+02:00

1995. aastal märkasin, et suured riiklikud matused toimuvad Moskvas iga 29 aasta tagant. Kirjutasin sellest ajalehele. Oli vist Rahva Hääl. Kas just see leht, kuid avaldati 7. aprillil 1995. Säilitasin väljalõike, milles on kõik täpselt kirjas, mida mul öelda.

2011. aasta saab otsa, Moskvas pole midagi nii drastilist juhunud. Milles asi? Kas Vene impeeriumi ajalugu sai otsa? Või on mingi nihe? Näiteks ruumiline nihe – et suur riiklik matus, nutu, tati ja viledega, siiski toimus, kuid mitte Moskvas vaid Phönjangis. Kas tõesti on kurjuse impeeriumi süda nüüd seal, Põhja Koreas? Või on ajaline nihe? Moskva tragikoomiliste sündmuste ajavahe ei ole täpselt 29 aastat vaid veidi pikem. Lenin maeti jaanuaris, Stalin märtsis, Brežnev oktoobris. Ehk lükkub sündmus 2011. a numbri alt välja ja Moskvas siiski toimub midagi ajaloo väärilist? Toona, 1995. a näis, et 2011. aasta on kauge tulevik. Ei olnud kindel, kas näengi, kuidas Moskva oma kuulsusrikast juhti suure käraga matab, kas füüsiliselt või poliitiliselt. Ei ole nüüdki kindel, kuid elame veel (Colas Breugnon)…

FOSFORIIDIRÄGA

2011-12-28T07:53:00.003+02:00

Arendaja tõotas ressursimaksu laekumist vallale

Naabervald sai kadedaks ja pööras asja poliitiliseks
Rahvas hakkas röökima

FOSFORIIDIST EMOTSIOONIDE JA POLIITIKATA

2011-12-12T06:30:00.009+02:00

Rägavere rahva fosforiidihirm on pööratud poliitiliseks. Nagu ka "fosforiidisõja" ajal, ikka valitsuse vastu. On-ju: vahtu ajavad peamiselt ühe partei kaks allikat: Pealinn/Столица ja Kesknädal. Ka riigi ringhääling üritas, enne kui uued poliitilised skandaalid ta aja täitsid.

Nagu ikka, kui meedia mingit teaduslik-tehnilist fenomeni üritab valgustada, siis ikka ja jälle üritab ta (ära)kasutada eriteadlasi. Kui eriteadlasi kätte ei saa, siis kättesaadavaid. Sest on nii, et kõik fosforiidi eriteadlased hoiavad end varju. Meedia, arukam maarahvas ja ka keskkonnakaitsjad ei tea, keda otsida, kust leida fakte. Häda korral võetakse appi Juhan Aare „Fosforiidisõda“ kus kirjeldatakse värvikalt ja üksikasjalikult fosforiidi kaevandamise ning kasutamise kõiki võimalikke ohtusid, viidates nii objektiivsetele kui ka subjektiivsetele allikatele. Juhan Aare subjektiivsed allikad olid tunnustamist ja rahastamist ihkavate diletantide ning teaduslähedaste isikute ajaleheartiklid ning sõnavõtud.

Nagu nüüdki.

Mida ma silmas pean? Teaduslikult täpne, ainult kontrollitud faktidele, mõõtmistele, modelleerimistele ja projektidele toetuv allikmaterjal fosforiidi kaevandamise mõjust on ainult üks - Eesti Teaduste Akadeemias 1989. a koostatud „Ettekanne Rakvere fosforiidimaardla hõlvamise võimalusest ja otstarbekusest“. Selle dokumendi koostanud töörühma juht oli akadeemik Mihkel Veiderma, autoreid on nimistus 33, kõik tunnustatud eesti teadlased, üle riigi. Mitte ükski neist ei ole viimastes väitlustes osalenud. Täpsustan - mitte ükski teadlastest. Raadiosse saadeti kõnelema vaid üks isik nimistust. Ametnikuna, mitte teadlasena.

Mitte üksi seepärast, et selle ettekande koostasid ausad teadlased, vaid ka seepärast, et see oli suunatud kvalifitseeritud ekspertidele, ei võetud sellesse dokumenti mitte midagi ebatõepärast, ei mingit bluffi, oletusi, emotsioone ja ammugi mitte poliitilist valet, mida fabritseeriti toona samuti kui praegu. Ettekande originaalversiooni, mille ühe eksemplari ma 1989. a suvel Toolse karjäärivälja miitingul rahvale üle andsin, pole õnnestunud leida. Kuid minul kui töörühma tegevkoordinaatoril ja sisulisel toimetajal on säilinud Moskvale määratud venekeelse eksemplari autentne koopia.

Ettekande esimene pool andis ülevaate, milline on Rakvere fosforiidimaardla geoloogiline ja hüdrogeoloogine ehitus ning Pandivere geograafiline eripära, millised olid toonased majandid, asumid ning kuidas oli mõeldud fosforiiti kaevandada ja rikastada. Teine pool analüüsis tööstuse, sh jääkide ning jäätmete keskkonnamõju maastikule, mullale, aluspõhjale, põhjaveele ja veekogudele. Ettekanne ei jätnud kõrvale majandust ning tõi välja fosforiidi kaevandamise ja kasutamise kahjumlikkuse toonases doteeritud majandamissüsteemis. Viimane peatükk, mille koostasid tunnustatud eriteadlased, käsitles sotsiaalseid, poliitilisi ja õiguslikke aspekte. Ettekanne kinnitab kõiki peamisi keskkonnamõjureid. Ent see dokument ei kinnita bluffi, nagu kuivaks kogu Pandivere ja sealt lähtuvad jõed, et allmaakaevandamisel tekib orgaanikarikka savikivi massiline, põhjavett mürgitav põlemine jmt. Kuid mis peamine - kõik see, mis ettekandes kirjas, kehtib täies mahus ainult Pandivere kõrgustiku veerel, Lääne-Kabala väljal, mitte Pandiverest ida poole jääva soisel Sonda uuringualal. Ka legendaarne 1000 (salv)kaevu kuivamine on tõene vaid Lääne-Kabala kaevandusest lääne poole ulatuva põhjaveealanduse piirkonna asumites. Nagu näitas juba toonane modelleerimine, Kantkülla rajatava kaevanduse põhjavett alandav toime poleks levinud Kunda jõest ida poole. Täpselt samuti ei mõjutaks kaevandamine Sonda piirkonnas kaevusid lääne pool Kunda jõe mattunud ürgorgu.

Nüüd seisab Virumaa maapõueressursside kasutamist kavandavate ettevõtjate ees tõsine ülesanne – kuidas jätkata uute teadmiste hankimist teadmatusepõhise vastuseisu kiuste.

Lisaks üks pilt ettekandest:

KELLELE POLE FOSFORIIDI UURIMINE KASULIK?

2011-11-30T07:35:00.006+02:00

Lääne-Viru fosforiidivastaste hirm fosforiidi uuringu ees on võrreldav sellega, mida tunneb inimene enne onkoloogi juurde minekut: "Äkki mul on vähk!" Aga kui ei ole? Kas see poleks suur kergendus, uuestisünd?

Kas olete kindlad, et et fosforiidi geoloogilisele uuringu fataalne jätk on kaevandamine? Äkki minister Pentus teab, mida ütleb, kui väidab: "Eesti fosforiit ei ole kaevandatav." Ta võiks ju teada, sest ta selle ala nõunik mitte ainult ei juhtinud maardla geoloogilist uuringut vaid sai selle eest ka teaduskraadi. Ja mis oleks nõunikule piinlikum, kui see, et selgub, et fosforiidi varu ja kvaliteet, st kaevandatavus olid plaani täitmise huvides üles blufitud.

Laiem publik ilmselt ei tea, et maardla bluffimine pole geoloogiaäris üldse harv nähtus. Eesti mäeõppe üks loojatest, Artur Linari, tuntud teemantide rikastamise eriteadlane, kirjutas oma noorusrännakute loos, kuidas Aafrikas müügile tulnud maardla kullasoon oli kivvi lastud jahipüssist. Tulistatud, haavlite asemel kullaliiv. Mõnikümmend aastat tagasi "kukkus" Papuamaal üks geoloog helikopterist alla, kui selgus, et kullamaardla aktsiatel ei olnud geoloogilist katet. Et kullasisaldus oli blufitud. Meil põlevkivimaardlas katkestati kaevandus nr 3 ehitus, sest maa alla jõudnud kaevuritele selgus, et kihti ei olegi. Selliste geoloogiliste apsude, nii inim- kui loodustekkeliste loetelu on pikk ja neid ilmub ka praegu, meil mitu korda aastas. Pea alati on süüdi arendaja, kes koonerdab ega telli põhjalikumat uuringut. Usub endisaegseid andmeid. VKG nii ei tee.

Seega - ehk ei olegi meil kaevandamisväärset fosforiiti? Majandusteadlane ja mäeinsener, varalahkunud Robert Päsok, kes selle mineraaltoorme kasutatavust põhjalikult analüüsis, kahtles igatahes sügavalt. Hinnates fosforiidi kõigi kahjulike lisandite koosmõju, leidis ta, et kasulikku varu peaaegu ei olegi. Kahjuks võttis ta kriitikat liialt südamesse... Oma aja rikastamistehnoloogiat silmas pidades oli tal õigust palju. Kuid aeg on edasi läinud ja tehnoloogia arenenud. Toetuda omaaegsele tehnoloogiale on sama, mis Moskvitšiga Tondi rabast Lilleküla aiamaale mulda vedada. Kui Robert teises ilmas seda loeb, saab aru.

Kokkuvõtteks - kui geoloogilise uuringu tulemusel peaks selguma, et meil tõesti ei ole kaevandamisväärset fosforiiti, siis neile, kes kaevandamist kardavad, peaks see olema rõõmustav. Neil aga, kes meil uhkustavad Euroopa suurima fosforiidivaruga, oleks häbi suur. Ehk see ongi põhjus, miks fosforiidi uuringule kõrgemalt poolt takistusi tehakse?

PÕLEVKIVIST NOSTALGILISELT 8

2011-11-30T06:24:00.002+02:00

Viiekümnendate lõpp ja kuuekümnendate algus oli põlevkivi noorusaeg. Mäetudengid on end välja pannud Tallinnas, kolme tehnikumi platsil, enne mäemasinate arvestust Mäetehnikumi laboris. Kahe aasta pärast olid nad mäeinsenerid, kahekümne aasta pärast oli viiel teaduskraad.

Ka kaevurid olid noored mehed. Kes Saare- kes Setumaalt, kes Lvivist kes Võlnõjast, nõukogude võimu ja kolhoosikorra eest maa alla pagenud.

Sellega seeria "Põlevkivist nostalgiliselt" lõpeb.

FOSFORIIDIST JA TEMA TAGAMAADEST

2011-11-28T15:04:00.005+02:00

Minult on küsitud, mis ma arvan, miks keskkonnaminister on nii järsult fosforiidiuuringute vastu? Vastan: minu arvates pr Keit Pentus on tark poliitik.

Võtame arutleda, mida proua minister on öelnud.

Loosung - meie fosforiit ei ole kaevandatav. Õige! Kogu meie fosforiidivaru on praegu passiivne, mitte aktiivne. Aktiivne varu, see on peamises rahvusvahelises suhtluskeeles mineable, eesti mäekeeles - kaevandamisväärne. Kui on passiivne, siis tähendab ei ole aktiivne, ei ole kaevandamisväärne, lühendvormis - ei ole kaevandatav. Nii on praegu. Kui tõestatakse kaevandamise majanduslikkus, siis on kaevandatav.

Teine loosung - nii kaua kui mina olen minister, fosforiiti kaevandama ei hakata. Jälle õige! Kui praegu alustaks uuringuga, siis kaevandamise käivitamise protsess, mis kestab vähemalt 10 aastat, lõpeks pärast 2020. aastat. Alles siis jõuaksid kaevanduskäigud fosforiidini. Selleks ajaks on selle keemiatoorme hind maailmas nii kõrgel, et kaevandamine oleks tulus. Aga selleks ajaks pr Pentus ei oleks enam keskkonnaminister. Tema võimekusega poliitik oleks siis juba vähemalt peaminister või kõrge ametnik Brüsselis. Ja siis võib fosforiiti kaevandama hakata

Ja veel küsitakse, miks toetab minister "roheliste" leeri, seltskonda, kelle argumentatsioonil puudub igasugune loogika. Miks ta, haritud naine, ei ole teaduslike argumentidega esinevate arendajalt poolel. Miks?

Aga ta tegi just seda, mida tark poliitik peab tegema. Lugege Gustave Le Bon Hulkade psühholoogia lk 99: "Loogika seadustel pole mingit mõju hulkadele (ja kohe viide allmärkusele, mis toob näite ajaloost). Et veenda hulki, on vaja teada tundeid, mis neid liikuma panevad, teeselda, et neid jagad, siis katsuda neid muuta, esile manades algeliste assotsiatsioonide abil teatavaid mõjuvaid pilte... jne"

PÕLEVKIVIST NOSTALGILISELT 7

2011-11-27T15:19:00.004+02:00

Teine põhjus, miks tuli elektrilõhkamisele üle minna, oli kaevise tükisisus. Esimesest põhjusest, ohutusest oli juttu eelmises kirjes.

Tükisus oli probleem eelkõige seetõttu, et tulega süüdatud laengud plahvatasid kaootiliselt ja sestap tuli kaevises ette suuri kivilahmakaid. Ühte sellist, mis ei mahu laaduri käppade vahele (all vasakus nurgas näha) kaevur just lõhub.

Elektrilõhkamine, see on lühiviit- ehk milliviitlõhkamine. Laengud plahvatasid 25 millisekundilise vahega, õiges järjekorras. Seejuures järgmiste laengute poolt seinast lahti löödud kivitükid jõudsid järele eelmistele, mis veel õhulennul olid ja pekslesid omavahel veel peenemaks. Järgmine foto õnnestus teha eriti ilusast "paugust".

See pilt viis tellija (Eesti Põlevkivi) ning minu tööandjad (Põlevkivi Instituudi vanakesed) nii pöördesse et sain tööks igakülgse õnnistuse, st raha, abilisi, töölisi, katseseadmeid jne. Igatahes kandidaadiväitekirja jaoks jätkus.

Aga elektrilõhkamisel oli ka mitu halba külge. Üks oli see, et lühiviitlõhkamine loopis kivid kaugele ja laadur pidi neid sealt kokku kaapima. Buldooserit siis kaevanduses veel ei olnud. Ükskord tahtsime mäemeistriga, kes ka asja vastu huvi tundis, laialipildumise efekti ära kasutada. Oli selline üksikkamber, 8 m lai, piki telge kraapkonveier. Lasime puurida vertikaalse kiilalgmurde ja paigutasin viited ee keskelt seinte poole. Tulemus oli võimas. Kogu kivihunnik oli pikalt piki kambri telge, konveieri peal. Sain asjast aru, pildistama ei hakanud, kadusin nii kiiresti kui suutsin ega andnud sellele vahetusele mitu nädalat näole. Hiljem mäemeister rääkis, et mehed olid tunde konveierit käsitsi lahti laadinud, sest too lihtsalt ei võtnud vedada. Ega laaduriga konveieri peale ju ei sõida. Ja mida kaevurid minust ja minu kohta rääkisid, seda teadsin ilma mäemeistri tsitaate kuulamatagi.

PÕLEVKIVIST NOSTALGILISELT 6

2011-11-26T06:15:00.005+02:00

Kuni kuuekümnendate lõpuni oli "tulega lõhkamine" - süütenöörid läideti tulega. Kuna see ohtlik töö tuli ära muuta, pandi mind juurutama "elektriga lõhkamist". Enne seda õnnestus ajaloo jaoks teha mõned fotod.

Tuld sellel pildil ei näe, see on süütenööri sees. Pildi ülaservas näete kahte suitsu välja ajavat nööri ja keskel veel ühte. Mööda neid liigub tuli edasi, kiirusega 1 cm/s, esmalt ülespoole ja siis juba lõhkeauku sisse, kapsli ja laengu poole. Nööri alumine ots on juba söestunud. Kui tuli on jõudnud lõhkeauku sisse, peame olema lahkunud. Enne seda kontrollib vasakpoolne minöör veel, kas nöör ikka põleb. Külma närviga mehed olid.

Elektriga läitmine oli ohutum. Tuli "süütemasinaga" elektrit teha ja nurga tagant juhtmeidpidi laengutesse saata.

Ei mäleta, kes see mäeinsener oli, kellel palusin "paugu lahti lasta", et ise saaksin pildistada. Uus asi - mehe nägu ärevust täis.

PÕLEVKIVIST NOSTALGILISELT 5

2011-11-25T06:25:00.008+02:00

Nostalgiaalbumi eelmise pildipaari ühel fotodest oli näha, kuidas varises vaid osa kambri laest. Vahetu lae alumine kiht, "valelagi".

Järgmisel pildil on juba tõsisem varing. See oli kokku kukkunud tööesi Jõhvi kaevanduses (kaevandus nr 2), kus vene mäeteadlased üritasid väljata kogu põlevkivikihti (3,2 m). Põlevkivi saadi kätte, kuid toed ei suutnud lage hoida. Varises kogu vahetu lagi (5 m paks). Põhilagi (25 m), see mis ulatub maapinnani, jäi tervikute hoida. Varing maapinnani ei ulatunud. Arvan, et pole seni ulatunud. Kui kunagi peaks ulatuma, siis võimalik, et kohas N 59-21-45; E 27-21-55. Või mõnes muus kohas seal läheduses. Mäetööde plaanidel sellist varingu kohta pole leidnud. Võimalik, et vaigiti maha. Inimesed, olge seal valvsad.

Pildile annab inimese mõõdu mäemeister Valdeko Piir, kes mu öövahetusse kaasa võttis. Järgmise pildi minu fotokasse tegi tema. Sellel istun ma, kaevanduskülalise kübar peas, madalas laavas (pikas koristusees). Sellises laavas võeti välja vaid pool põlevkivikihist ja lühikesed murdetoed, "tumbad" mis vasakul näha, suutsid juba ett hoida ja lage murda. Kogu lagi vasakul, tumbade taga langes ja maa peale tekkis mold, mida võite näha Maa-ameti kodulehel, reljeefikaardil.

LOODUSRÜNDAJAD

2011-11-24T15:10:00.011+02:00

Francisco Goya "Uinuv mõistus sünnitab koletisi", ofort, 1797.

Parim kaitse on rünnak. Sestap asus Eesti Looduskaitse Selts ründama fosforiidist huvitunud Viru Keemia Gruppi kirjaga "Las fosforiiditont magab edasi". Kirja objektiks valis Juhan Telgmaa uinuva mõistuse.

Uinuvas mõistuses tekitab ohutunde juba see, et "fosforiit on biogeenne, mitte kemogeenne" (väide nr 1). Selline lause annab topeltefekti - kes nii kirjutab peab olema tark mees! Väitja tarkusest ära pimestatud lugeja neelab tõrkumata alla edasise demagoogia: "Maardu kaevanduses ... toodetud väetise fosforist omastasid taimed vaid ca 1%". Tegelikult siiski fosforiidijahust, mida kolhoosidesse veeti ja millel oli väetisega sama palju ühist kui teaduslikul artiklil ja refereeritaval kirjal.

Väide 2: Ohtu satub põhjavesi. Õige. Olles eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpul Teaduste Akadeemia juures tegev fosforiidiprobleemiga, toimetasin ja koostasin mitmesuguseid ja mitmesuguse eesmärgiga dokumente, protokolle, aruandeid, ettekandeid, artikleid jmt. Käis "fosforiidisõda", mis tegelikult oli ju nõukogude võimu vastase võitluse legaalne vorm. Sõjaolukorras lasime asjaomaste vaikival kokkuleppel avalikkuse ette "poliitilisi valesid". Seda on möönnud ka liikumise hall kardinal, kuid mitte tema "ruupor". Põhjaveega seonduv poliitiliste valeda pakk toetus sellele, et alanemislehtri arvutustes jäi kõrvale määrav asjaolu - kavandusest välja pumbatav vesi on 50...90% ulatuses sademetekkeline. See jäeti jutust välja, sest keegi poleks osanud seda kontrollida. Seega - oht põhjaveele tekib siis, kui Eestimaal enam vihma ega lund ei saja. Siis realiseeruks akadeemik Hans Trassi luuletuste rubriiki kanduv jutt väites nr 3.

Ohufaktor 4. Isesüttiv diktüoneemakilt, savikivi, teadusliku nimetusega graptolliitargilliit. Süttinud ta ei ole, hõõguma on läinud Pakri poolsaarel, Harkus, Maardus. Kuumeneb seal (läänefaatsieses), kus temas on palju põlevat ainet ja siis, kui lõhutud kivi on suures hunnikus puhevil. Kas pangalt kukkununa, tunnelist välja tooduna või fosforiidi pealt vaalu tõstetuna. Idafaatsies, Rakverest ida pool, kus selles savikivis põlevat ainet on vähe, ei tea ma ühtegi hõõgumiskollet ega -jälge. Ei Toila vanasadama kaldteel, Päite uraanistollis ega Sillamäe uraanikaevanduses, kus olen käinud ja teda näinud sadade aastate jooksul meretuule õhutada olnuna. Kuid mis peamine - Kabalas ei olegi diktüoneemakilta. Selle fakti maha vaikimine ELS kirjas on tüüpiline poliitilise vale võte. Või tüüpiline ebakompetentsus.

Väide 5 on õige. Selleks ongi VKG vaja tehnilist proovi, et lasta mõnel maailma tunnustatud firmal uurida, kas fosforiit ikka on maavara või on tegu hoopis bluffiga poliitilises pokkeris.

PÕLEVKIVIST NOSTALGILISELT 4

2011-11-21T12:40:00.004+02:00

Koristuskambrite lagi sai ankurdatud, kuid ega terast saanud maa sisse jätta. Ankrud ongi mõeldud korduvaks kasutamiseks. Selleks, et neid kätte saada, tuli mutter maha ära keerata, varrast veidi loksutada ja august alla kukkuv ankrulukk kinni püüda. Ainult et seda tehes tuli teada, et kohe tuleb järgi ka lagi alla ja tapab.

Et ei tapaks, mõtlesime välja sellised terastoed, mida saab kaugelt ära tõmmata. Nende varjus, meid kõikjal saatval lavatsil surmapõlgavad kaevurid seda sel pildil teevadki.

Üks kogenud laeuurija Peterburist (toona Leningrad) arvas, et 10 m laiuse kambri ankurdamata lagi seisab umbes kuu aega. Nii oligi. Ühel ööl ta tuli. Kas oli täiskuu või mitte, et tea. Lae varing lõpetas kaevurite jutu, et s...a need ankrud peavad, lisatöö ja raha raiskamine. Rohkem seda juttu enam ei kuulnud.

Laes on näha kolm ankrut, mida mehed kätte ei saanud. Loomulik kadu. Üks neist hoiab rippes tükikest laest.

FOSFORIIDIZOMBI

2011-11-17T08:04:00.006+02:00

Kes (või mis?) on zombi, saab teada Vikipeediast. Antud juhul on tegu maarahvale tuntud-teada fosforiiditondiga, kellele fosforiidisõja ruuporid püüavad elu sisse puhuda.

VKG üritas kasutada mind heeroldina Rägavere valla rahvakoosolekul Põlula koolimajas, toetamaks nende kava võtta valla idaosas fosforiidi tehniline proov rikastamiskatseteks. Mind kaasati rääkima allmaakaevandamisest, hajutamaks "pärandhirmu". Samuti meie maapõueõigusest. Mõttetu. Minu juttu polnud vaja. Ei mingeid küsimusi, ei mingit arutelu. Ainult hüsteeria. Olin seda ette näinud ja teostasin oma plaani - jälgisin Gustave Le Bon'i Hulkade psühholoogia ilminguid.

Tulekustutit (pildi paremas servas) ei kasutatud. Pärast tunniajalist hüsteeritsemist paluti meil lahkuda. Rahvas jäi koostama petitisiooni, millega antakse teada, et valla volikogu ja esimees lintšitakse, kui nad kooskõlastavad VKG taotluse fosforiidilevila üldgeoloogiliseks uuringuks. Vt maapõueseadus, §20 (3).

PÕLEVKIVIST NOSTALGILISELT 3

2011-11-12T15:30:00.006+02:00

Viiekümnendate lõpul hakati kaeveõõnte lage terasankrutega kokku õmblema. Selleks tuli teada saada, mida laekivimid sellest arvavad. Sai ühes Tallinna sõjalaevatehases teha periskoop-mikroskoop. Pildil on kolleeg Ülo Samlan, kes üritab periskoobiga mõõta, mis seal laes neid kivikihte ülal hoiab.

Seejärel puurisime lakke augu, torkasime sellesse terasankru ja kiilusime tolle ülemise otsa paekihti kinni. Et teada saada, kui kõvasti ankur auku jäi, selle mõõtmiseks tellisime Moskva mäendusinstituudi katsetehasest tõmmitsa, millega sai ankrut kivist välja tirida. Manomeetrilt rõhk, selle alusel jõud ja varbsirkliga nihe. Saime jõud-nihe diagrammi.

Pildil on kolleeg Rein Kaup, kes teeb inseneritööd - mõõdab varbsirkliga nihet. Jõuallikaks on Lääne-Valgevenest pärit noorkaevur, kes Eestimaale nõukogude võimu eest pakku oli tulnud. Mina olin isekirjutaja.

PÕLEVKIVIST NOSTALGILISELT 2

2011-11-11T07:42:00.006+02:00

Kuni kuuekümnendateni oli labidas ainus laadimisvahend

See mees oli läbija Jõhvi kaevanduses. Läbijad on need kaevurid, kes lähevad läbi kivi - rajavad käike: strekke, lõõre, kambreid. Vagonett, mida ta lõhatud kaevisega täidab, võtab vastu kolm tonni kivi. Viiekümnendatel ilmusid esimesed mehhaanilised laadurid. Alumisel pildil laeb käpplaadur süstikvagonetti. Too võttis vastu kümme tonni kaevist, vedas selle kogumisstrekki ja laadis seal konveierile. Nagu sõnnikulaadur, ütles üks külamees.

Süstikvagonett oli ilmaime. ENSV Rahvamajandusnõukogu suutis osta neid USA-st Ahtme kaevandusse neli tükki: kaks alalis- ja kaks vahelduvoolumootoriga. Ikka selleks, et nende järgi oma vagonett teha. Tehtigi, Tallinnas, masinatehases. Kolmeteljeline. Toodi Ahtmesse, aga mehhaanikud keeldusid seda armetut plekist kosu maa alla tarimast. Läks kohe vanarauaks.

NORDKALKI KAASUS

2011-11-10T08:19:00.004+02:00

Rahvas räägib, et Nordkalk AS kaevandas Hanija vallas, Kurevere dolokivikarjääris ülemäärast maavara. Asjale anti kriminaalne kuvand ja saadeti kohtusse. Hulkade meelehärmiks kohus ei mõistnud süüdi ei kaevandusfirmat ega mäetööde juhti.

Miks? Aga lihtsalt seepärast, et süüdistus oli teadmatusepõhine. Teadmatusepõhisus ehk kahtlustel põhinev argumentatsioon on omane hulkadele. Sealhulgas ka ühekülgse loodusteadusliku haridusega või hoopis harimatule keskkonnakaitsjale. Ja mis eriti paha, isegi järelevalveorganitele. Nii läkski selles kohtuloos liimile süüdistaja, prokurör.

Ja kohus otsustas: "Kuna kohus ei saa väljuda süüdistuse piirest ja hakata ise süüdistusega seotud faktilisi asjaolusid tuvastama, siis ei saa kohus uurida, millised olid need nõutavad load, mida (mäetööde juhi nimi) oleks pidanud süüdistuse kohaselt taotlema."

Edasi toetub kohus Riigikohtule, kes on rõhutanud: "... kriminaalasja kohtulik arutamine ...toimub... süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi...". Selle kõige alusel kohus leidis, et "... ilma süüdistuse piiridest väljumata puudub võimalus tuvastada (mäetööde juhi nimi) karistusõigusliku vastutuse aluseks olevaid asjaolusid."

Mulle tundub, et meie kohus hakkab murdma väärastuva õigusriigi tava, mille kohaselt ka "...kõige väiksem kohtu-uurija, kes vaevalt lõpetanud õigusteaduse kooli, võib lihtsa isikliku kahtlustuse põhjal, millest ta pole kohustatud kellelegi aru andma, vanglasse saata kõige auväärsemaid kodanikke." See tsitaat on võetud raamatust Gustave La Bon, Hulkade psühholoogia, lk 154. Leitav TTÜR digikogust http://digi.lib.ttu.ee/i/?623 . See geniaalne massipsühholoogia käsiraamat ilmus 1895 ja sellest ajast peale pole hulkade käitumises mitte midagi muutunud. Ainult drastilisi näiteid tuleb järjest juurde. Eriti keskkonnakaitsjate poolt.

PS. Kusjuures mina isiklikult arvan, et Nordkalk siiski kaevandas üle piiri. Aga see, mida ma arvan, ei loe, nagu ka see, et ma arvan, et ma ei tea, kui palju ta üle kaevandas.

PÕLEVKIVIST NOSTALGILISELT 1

2011-11-09T09:16:00.006+02:00

Hakkasin sorteerima oma esimeste tööaastate negatiive. See oli aeg, kui meil tekkisid esimesed välklambid. Võimsam välk, mis kaevandusse sobiks, tuli ise teha: osa juppe Norma, osa Punase RET-i meestelt osta. 300V (anood)patarei sai poest, Pihkvast või Petserist, kus veel patareiraadioid kasutati. Allmaapildistamist tuli õppida. Põlevkivitolm kaeveõõnte seintel on kui samet, mis valgust neelab. Ja selle tolmu pärast ei tohtinud ka välku avalikult maa alla viia - kardeti, et paneb tolmu plahvatama. Aga kes seda kaevandusse viidavat teadusaparatuuri ikka kontrollis.

Katsetasime ja juurutasime Ahtme põlevkivikaevanduses käikude ja kambrite lae kivimikihtide kokku õmblemist terasankrutega. Et ei kukuks ega tapaks. See toestik sai meie (Põlevkivi Instituudi mäelabori) töö põhjal ainuvaldavaks.

Esimese pildi hägus on näha, kuidas kaks kaevurit inseneri juhendamisel lakke auku puurivad. Vahendid: redel, laud ja käsipuur.

Teisel pildil on juba USA laepuur, mille ENSV Rahvamajandusnõukogu oma valuutafondi eest ostis. Et masina koopiat Jõhvis tootma hakata. Ei saanud asja, ei rahvamajandusest ega masinast. Tehti parem, aga sai nagu ikka - tavaline.

Teise pildi tegemisel olid mul abiks toosama redel, mille külge sai kruvitud FED-i taskustatiiv ja selle külge fotokas, FED. Kes ei tea - "F" ei tähenda mitte seda, et tegu on fotokaga. Ei, Venemaal kopeeriti Leica aparaati tehases, mille asutas julgeoleku isa Feliks Edmundovitš Dzeržinski. Tema nimetähed need.

Ise olen pildi all vasakus nurgas, teen välku. Käisin ringi ja välgutasin seni kuni katik traatpäästiku ja pesupulga abil lahti seisis.

Pilte tuleb veel.

SEE HIRMUS ÕLI

2011-10-28T08:05:00.002+03:00

Jäi silma selline lapsemeelne plakat. Arvan, et nii üritas lõhnaseebipood oma kaupa reklaamida.

Pigem võiksid meie looduskaitsjad hõisata - põlevkiviõli tootjad on teel USA-sse. Teie seal, suure lombi taga, hoidke oma loodust!

VKG JA FOSFORIIT

2011-08-31T08:55:00.004+03:00

Fosforiit on ilus:

Eile avalikustas Jaanus Purga VGK mõtte fosforiidi kaevandamisest. Tõmbas ise endale häda kaela. Kuidas nad kaevandada kavatsevad, on kirjas minu õpikus Eesti Mäendus, 2011, leheküljel 125.

EI MIDAGI UUT

2011-08-27T12:41:00.004+03:00

Tänases (27.08.11) EPL-s otsib Andrus Kivirähk sarnasust Edgrar Savisaare ja ühe teise, ajaloos palju tuntuma isiku juhtimismeetodite vahel. Tabavalt kirjeldab. Olen minagi üht-teist märganud ja mõelnud ning mõni aeg tagasi oma ajaveebis isegi illustreerinud. Vt kirjet pealkirjaga EI MIDAGI UUT

MAARDLA ON KAUP

2011-08-07T09:13:00.010+03:00

Maardla on Maa vara. Maardla, see on kindel kogus kindlaks määratud omadustega maavara. Maardla on geoloogide töö vili, nende toode.

Tartu haridusega geoloogiaametnik väljendas ülimat nördimust, kui söendasin maardlat tooteks nimetada. Sest maardla on looduse and, arvavad geoloogid. (Jumala and, arvavad teoloogid.)

Kuid siiski - kui geoloogid teevad kõvasti kvalifitseeritud tööd ja selle tulemusel fikseeritakse maapõues geomeetriline ruum, mis on täis hinnalist tööstusressurssi kui mõni kast, siis mis põhjusel peab eitama, et see on toode, geoloogide toode. See on õpikutõde. Õpiku, mis oma liigse matemaatikaga on sedavõrd insenerlik, et keskkonnaametnikud selle paberversiooni kirjastamist rahaliselt ei toeta.

Minu tänase kirje inspireeris viimase Eesti Ekspressi artikkel teemal "Teie plaanid siin Ameerikas kõlavad veidi spekulatiivselt". Sisu - intervjuu Colorado energeetikaspetsialisti Randy Udalliga. See spetsialist, kelle teadmised eesti põlevkivist ei jää alla meie omadele, kuid kindlasti ületavad meie teadmisi nende (USA) põlevkividest, ütleb välja, et Enefiti teostatav(ad) maardlate uuring(ud) on "aktsiainvesteering". Eeltöö, et maardla 3...4 aasta pärast ära müüa. "Teie (Enefiti) plaanid siin (USAs, aga miks mitte ka Jordaanias - minu spekulatsioon) kõlavad veidi spekultiivselt", olevat ta öelnud.

Kõlab küll spekulatiivselt. Miks? Selgitan üldarusaadavalt. Kui keegi soovib oma maja, siis, kui ta seda ise ei ehita, laseb selle ehitajal teha. Või kui kaevandaja soovib kaevandamiseks maardlat, siis, kui ta ise seda ei uuri, siis laseb uuringu geoloogil teha. Loomulik. Kuid on arendajaid, kes ehitavad maju, terveid kogumeid ridaelamuid, et neid müüa. Seda ei peeta spekuleerimiseks vaid äriks. Aga kui keegi ostab ehitajalt valmivas elamus kortereid selleks, et neid kinnisvara hinna tõustes edasi müüa, siis teda peetakse spekulandiks. On ju!

PS. Üks mäeinseneri haridusega kaevandamisvastane (rahu tema põrmule) oli nii äge, et raius maapõueseadusse: § 4 (4) Riigi omandis olevad maavarad ei ole looduslikul kujul tsiviilkäibes.

Tüüpiline loosung, et eesti maavaradega ei äritsetaks. Tegelikult aga piirang, keeld, millest üle ja ümber saamiseks leiab oskaja vähemalt kaks moodust.

KIRUNA SÜNDROOM

2011-08-05T09:04:00.002+03:00

Tänane (5.08.11) EPL kirjutab, kuidas Rootsi metallikontsern kaevandusele ette jääva Kiruna linna teise kohta kolib. Isegi kiriku. Ja uue raudtee alla põdratunneli ehitab jne. Millega kohalikud rahul on, ei protesti, sest kaevandus on nende elu, töö ja leib.

Sama leiab aset ka Saksamaal, kus pisilinnade all lasub pruunsüsi, mis toetab sakslaste energeetilist sõltumatust. Nii tugevalt toetab, et Merkel võib tagasivalimise huvides lubada tuumaenergeetikale selja pöörata.

Nii käib asi mäetööstusriikides, mitte sellisel könnimaal, kus kaevandusvastased iga liivaaugu ja kivimurru ümber lamenti löövad.

Ajalehes torkas silma veel, et Kiruna ja Narviki vahel on "Malmiraudtee". Mis teha, kui lehepoiss ei tea, et rootsi ja ka soome 'malm, malmi' on eesti keeles 'maak'. Hakkan siis jälle EKI-le mäesõnastikku tegema, ehk jõuavad täpsemad mäemõisted kunagi ka rahva sekka.

MIKS VAIKIVAD LINNUKAITSJAD?

2011-07-21T15:45:00.006+03:00

Eesti viimaste päevade meedias, nii ETV uudisteribal kui ka tänases (21.07.11) EPL-s jookseb teade Tamsalu kassist, kelle keegi noolega läbistas. Loomakaitsjad on raevus, nimetavad vibukütti sadistiks. Tõesti vastik tegu, kuid ehk ei olnudki sadist, äkki oli linnukaitsja? Võtkem laiemalt - miks loomakaitsjad ei soostu kaitsma ka linde? Mulle küll tundub, et loomakaitsjad on pühendunud ainult omanike huvide kaitsmisele, inimeste lemmik-, kodu-, puuri- ja farmiloomade kaitsele. Mina seevastu sooviksin kaitsta ka omanikuta linde, keda loomakaitsjate lemmikloomad, kassid „halastamatult“ murravad. Minu silme kõrgusele metsviinapuusse pesa teinud musträstaste esimesest kurnast ei jäänud ellu mitte ühtegi poega – kassid õgisid kõik. Ka selle äpu siin, kes lahkus viimasena kasside jahimaale.

Nüüd muutub üha häälekamaks teine musträsta pesakond minu jasmiinipõõsas. Vanalinnud võimlevad, et neid toita, aimamata et teevad seda kaaskodanike lemmikloomade lõbuks.

Mis seal salata, mõtlen, kas päästa oma koduseid musträstaid mürgi, püssi või vibuga. Rotimürki on, kassimürki pole. Püssi tiheasulas kasutada ei saa. Vibu ja nool oleks parim, kuid viletsa laskurina tekiks Tamsalu.

PS. Olen üsna kindel, et suurem osa häälekastest loomakaitsjatest ei erista musträstast ja kuldnokka. Korraldage oma liikmete seas ankeetküsitlus ja üritage tõestada, et eksin.

MITTE AINULT MAAVARA KAEVANDAMISEL

2011-07-21T09:22:00.006+03:00

... vaid ka metsamaa kasutamisel on segadust palju. Eilne (20.07.11) EPL pasundab tiitellehe ülaservas: LAGERAIE LOODUSKAITSEALAL ja sama allservas: "Suurärimees Neinar Seli langetas vääriselupaigas loata metsa".

Lugu lahkamata tõden - loos on tõtt. Kuid olen seda meelt, et ajaleheartiklite tootjatele (ehk siiski seadusandjatele) tuleks soovitada sama, mida toiduainete tootjatele: andke tarbijale teada, kui palju on loos tuuma, kui palju ärategemist. Ärategemist pahadele suurärimeestele, sest sama loo serval meenutatakse ka Oliver Kruuda "heategu" Pääsküla raba veerel. Ja kui tõtt ning tuumakust on vähe, siis võiks ajaleht kasutada mõistet 'tõelaadne lugu', nii nagu näeme juba 'juustulaadseid' tooteid ja ootame 'vorstilaadseid' palakesi.

Uuesti ajalehe esiküljele siirdudes tuleb mainida, et 'vääriselupaik' ei ole looduskaitseseaduse mõiste. Nii et seadussobimatu pole selles asjas mitte suurärimees vaid ajalehe esilehe kujundaja. Lugu lähemalt uurides, tuleb välja, et kirvemees tegutses tõesti sihtkaitsevööndis, kus looduskaitseseaduse kohaselt loodusvara (mets) ei ole tarbimisvara. Nii, et kui mõni seda langetatud puude ja võsa puitu tarbis, või hoidku Jumal - võõrandas (müüs), siis oli see karistamist väärt. Ilmselt selle kallal nüüd asjatundjad juurdlevadki.

Kuid loos torkab silma kaasuse sarnasus maavarade kaevandamisega. Ja just selles osas, mida rahvale võib sisse juhatada küsimusega: "Mitu puud moodustab metsa?" Asi on selles, et loodusvarade kasutajad ei suuda mitte kuidagi seadusesilmadele ega seaduseprillidele selgeks teha tõsiasja, et loodus, nii nagu ta ei salli tühja kohta, nii ei salli ta ka sirget joont ega tasast pinda. Metsa piir tõmmatakse plaanile sirge, sest selline on arvutieelsest geodeesiast pärinev tava. Ja nii nagu poolitatakse juuksekarva, nii lõhestatakse ka metsa, mis kasvades ei soovi järgida geomeetriat. Seda, et mets on looduslik kogum, geomeetria ei arvesta. Nagu ei arvestata ka seda, et liiva ja kruusa lasund ning paekihid ja vee tase maapõues ei ole tasased, rõhtsed ega püsivad. Ja kui sa tahad tarbida või korrastada oma loodusvara, siis on tobe, isegi võimatu teha seda sirgjooneliselt selle sõna igas tähenduses.

KUIDAS EESTI ENERGIA KAVALDAB

2011-07-02T09:33:00.003+03:00

EPL on viimastel päevadel võtnud teemaks hakkepuidu põletamise Narva elektrijaamades. Asjalik teema, mida saab mitmeti käsitleda. Eesti tuuleenergia assotsiatsiooni tegevjuhi Tuuliki Kasoneni (Kasose?) artikkel "Milleks ehitada eilseid elektrijaamu?" 30. juuni lehes ei väärinud minu eelmises loos pikemat käsitlemist. Tunduvalt asjalikum oli 1.07.11 EPL-is ilmunud intervjuu Londonis õppiva taastuvenergia koja juhataja Rene Tammistiga „puit Narva kateldes on hullumeelsus“ (pealkiri ilmselt usutlejalt Priit Simsonilt). Tasub tsiteerida Rene resümeed: „Küsimus tuleb püstitada pigem selliselt, kui mõistlikult on korraldatud Eesti energiapoliitika. Eestis aetakse äraspidist energiapoliitikat. Energiasäästu tehakse ilma konkreetse plaani ja ambitsioonita. Mitte kunagi pole hinnatud adekvaatselt, kui suur on meie riigis energiasäästu majanduslik potentsiaal.“

Kuna tänases (2.07.11) EPL-s ja ka mujalt jooksis läbi teade elektri hinnatõusust, siis on huvitav märkida, et eelmainitud lugudes ei võetud öelda, kui palju aitab hakkepuidu kasutamine hoida Narva jaamade elektri tootmiskulu madalal. Teadagi seepärast, et hakkepuit annab vähem süsinikdioksiidi. Aga pange tähele – kui nüüd hakatakse Eesti Energiat süüdistama elektri hinna tõstmises, siis kindlasti ei jäeta rõhutamata, et elekter kallineb seepärast, et odava põlevkivi asemel köetakse kalli hakkepuiduga. Ja kindlasti räägitaks, et kui kasutataks tuult, mis mitte midagi ei maksa, poleks vaja elektri hinda tõsta. Niiviisi, kontekstist välja rebitud fakte ja isiklikke väljamõeldisi kokku segades jäädaksegi Eesti Energiat süüdistama.

Kes nüüd ootab, et hakkan õigustama hakkepuidu põletamist Narva elektrijaamades, see eksib. Jätkan sealt, kus Rene Tammist lausus: „Eestis aetakse äraspidist energiapoliitikat.“

Just tänu „energiapoliitikute“ taktikale loodi soodustusi neile, kes põletavad hakkepuitu. Seda tehti otsesuunitlusega ülisuure CO₂-emissiooniga põlevkivienergeetika vastu. Ametnike soov oli toetada niiviisi kalli taastuvenergeetika tööstureid ja lootus, et saaks kas või osagi põlevkivielektrist asendada „kombijaamade“ elektriga. Sisuliselt oli see põlevkivijaamadega konkureerivate energiatootjate subsideerimine, majanduspiirangu seadmine põlevkivienergeetikale.

Olen oma loengutes ja ettekannetes ikka öelnud, et mistahes (oskamatult seatud) piirangule (keelule) leiab insener (tehnoloog) vähemalt kaks võimalust, kuidas sellest üle või ümber saada. Ja auditooriumist on kostnud: “Ja rohkem kui kaks!“ Nii ka seekord. Kui anti soodustus konkurentidele, kasutasid selle ära need, kelle tegevust üritati piirata.

Otse loomulikult tuleb põlevkivi jaoks ehitatud kateldes põletada põlevkivi, meie rahvuslikku rikkust ja kõige odavamat energiakandurit. Kuid kui „energiapoliitika“ pakub ka teisi võimalusi, miks siis mitte neid kasutada.

Säästupotentsiaalist kirjutan ehk edaspidi. Sääst on teatavasti kõige väiksem investeering.

REPLIIK TUULDE

2011-06-30T18:30:00.005+03:00

Tänases (30.06.11) EPL-s kirjutab Eesti tuuleenergia assotsiatsiooni tegevjuht Tuuliki Kasonen loo "Milleks ehitada eilseid elektrijaamu?" Ajaleht võimendab seda mula veel omapoolse juhtkirjaga "Eesti Energia häbiplekk".

Ei kommenteeri kumbagi lugu. Miks - selgitan.

Mul on kombeks, et kui ma ei soovi jätkata vaidlust ambitsioonika võhikuga, siis lõpetan jutu repliigiga "Ma ei vaidle Sinuga, vaid räägin, kuidas asi tegelikult on."

Antud juhul piirdun selle repliigi mainimisega ega ürita selgitada, kuidas asi tegelikult on. Sest selgitada saab vaid neile, kellel on mingigi arusaam energiamajandusest ja kellel ei ole nii jäika negatiivset eelsoodumus põlevkivi-ega tuumaenergeetika vastu. Tänaseid EPL paskville lugedes on selgesti näha, et nende autoritel ei ole ei eeldusi arusaamiseks ega soodumust (teisiti) mõelda.

PS1. Tänane repliik hilines võrgutehnilistel põhjustel.

PS2. Kommenteerida EPL online pole sertifitseerimisprobleemide tõttu võimalik.

KORRELATSIOONIST

2011-06-17T17:30:00.005+03:00

Korrelatsioon on nähtuste ja esemete vastastikune seos, sõltuvus. Kuuma ilma ja uppumissurmade vahel on korrelatsioon, Tartu ja Devonshire aluspõhja kivimid korreleeruvad - Tartus on Devoni ladestu kivid.

Tänases (17.06.11) EPL-s on lugu: "Aaviksoo riputab kunstiakadeemia olemasolu kohale küsimärgi". Üks seisukoht selles loos on, et kui EKA ei osutu jätkusuutlikuks, s.t õpetab aastas vaid paari-kolme kunstnikku, grafikut, disainerit jt haruldasi erialasid, siis võiks nende õpetamise üle anda teistele ülikoolidele ja EKA ehitamise raha kokku hoida.

Ja ennäe! Kohe seepeale, täna lõuna paiku levitas ERR teadet, et Tartu Ülikool otsustas siiski jätata maalikunstnike õpetamist. Mitte eriala kinni panna, nagu veel eile teada oli. Esialgu lubati küll oma (ülikooli) kulul õpetada, aga küllap Tartus tekkis lootus, et kui oma mees Tallinnas EKA-le tuule alla teeb, siis küllap siis ka Tartu poole raha venib. Uskumatu, et nende asjade vahel pole korrelatsiooni.

DOKTORIKRAADIST

2011-06-17T08:33:00.005+03:00

Kuulsin täna (17.06.11) raadiost, et Õhtulehe andmeil tulnud kaitseministeeriumi PR-tegelase kohale end pakkuma kohe kolm doktorit. Kirjutasin sellest varem, et hea, kui minister Mart Laar haridust tähtsustab. Ise doktor ega karda, et alluvad teaduskraadiga on. Mitte nagu mõni teine - ise harimata ja haritlasi ka ei salli.

Aga asjal on ka teine huvitav külg ehk küsimus - kust neid teadusdoktoreid nii palju tuli? Sellele on mul seletus olemas. Doktoreid kasvatavad need ülikoolide erialad, mille lõpetanute järele äris ega tööstuses nõudmist ei ole. Näiteks ajaloo alal, kust Mart Laargi. Kui tudeng on tulnud mõnd sellist nunnut eriala õppima, siis bakalaureuse kraadi saanuna avastab ta, et pole tal muud võimalust kui magistrantuuris edasi õppida. Kellegi pole teda vaja, kui just mõnd meesterahvast mitte arvestada. Seejärel, lõpetanud magistrantuuri, teeb üli(kooli)haritu sama avastuse - pole tema erialal mingit töökohta. Mis siis muud, kui doktorantuuri oma professorite õpetamisvajadust rahuldama. Saanud doktorikraadi, kordub sama küsimus - mida teha edasi? Alma Materi oma õppetoolis (Juhan Peegli sõnutsi - õppediivanil) talle ruumi ei tehta - see on tihedalt istuvaid dotsente täis.

Nii lähebki õnnetu doktor tööturule ja oh õnne - on selliseid ministreid, kes kohakese tekitavad.

PS. Mõnel insenerialal on vastupidi - harimata tööstusjuhile sobivad tööle juba teise-kolmanda aasta bakatudengid, rääkimata magistrantidest. Võtab sellised tööle ja jätab nende haridustee pooleli. See on ka tagamaa minister Aaviksoo hädaldamisele - ülikoolidel ei ole produktsiooni, lõpetajaid. Huvitav, kas haridusministeeriumis on ikka märgatud, et mida vajalikum on eriala majandusele, seda vähem on lõpetajaid. Ja et kõige enam on lõpetajaid neil professoritel, kel endal ei ole tööd mujal kui ülikoolis.

SUUR PAUK MUUGA SADAMAS

2011-06-17T06:41:00.009+03:00

Tänases (17.06.11) EPL-s kirjutab Leo Kunnas "Plahvatus ei hüüa tulles". Sellest, et Muuga sadamas on ammooniumsalpeetri (ammooniumnitraadi) ja õli rongid lähestikku. Ja et kui nad kokku miksida, saab lõhkeaine, nimetusega ANFO (ammonium nitrate + fuel oil). Sellest viimasest Kunnas ei kirjuta, see on juba meie, mäeinseneride asi, kuidas lõhkeainet teha, kasutada ja kahjutustada.

Üldjoontes on Kunnasel õigus - ammooniumsalpeeter on ohtlik. Eriti suures koguses. Aegade jooksul on kogemata kombel seda suudetud plahvatama panna nii tehases kui laevas ja siis on kaduma läinud mitte ainult hulk inimesi vaid ka osa tehasest ja sadamast. Seejuures ilma, et salpeetrile oleks õli lisatud. Õli lisades saaks plahvatama panna ka väiksemaid koguseid. Ja vaja oleks ka detonaatorit ning paarikilost lööklaengut.

Kirjutan seda just praegu Muugal, napilt kilomeetri kaugusel rongidest. Olen käinud neid vaatamas. Katsuma ei pääse, võrkaed on ees. Kuid kui mõni enesetaputerrorist väga tahaks, võiks ta teha autost lööklaengu, st paneks selle mingit lõhkeainet täis. Siis valiks paraja aja ja koha ning sõidaks aiast läbi kahe rongi vahele. Miksiks oma lööklaenguks muudetud auto plahvatusega kokku kaks ANFO komponenti - salpeetri ja õli ning läheks suure pauguga Allahi juurde.

Olen käinud situatsiooni uurimas. Loomulikult mitte selleks, et pauku teha vaid selleks, et kas Muugalt ära kolida või mitte. Arvan, et nii suurt pauku, kui Kunnas kardab, teha ei saaks, sest komonente ei saaks piisavalt kokku ega segi. Plahvatus ei oleks suur, mitte suurem, kui meil mõnes karjääris. Tuld ja suitsu oleks küll palju, kuid lööklaine poleks väga tugev. Olenevalt kohast läheks maja või paar. Ja mõned inimesed. Sadama lähedal, mitte siin, kus mina suveti elan.

Kuna terroristid, kes on nendes asjades vägagi haritud, teavad hästi seda, mida siin fantaseerin, siis kainelt kalkuleerides nad nii pisikest asja ette ei võta. Sest ka nemad hindavad oma tegevuse riske. Kuid eks ka nende seas võib vähem harituid olla...

TUHAVAD

2011-06-16T08:02:00.004+03:00

Tänane (16.06.2011) EPL kirjutab "Pentus peatas Nabala kaevandamiskavad". Pentus on teadagi keskkonnaminister Keit Pentus, mitte tema vend, autosportlane.

Tegelikult on asi selles, et keskkonnaministeerium loobus Nabala ala täiendava geoloogilise uuringu rahastamisest. Uuring oleks olnud mõttetu, sest uut geoloogilist teavet see poleks andnud. Uuring oleks kinnitanud, et kaevandamine Nabala lubjakivimaardlas ei mõjuta Tuhala Nõiakaevu, et maavara ei ole vaja registrist maha võtta, et kaevandamine mõjutaks vaid üksikuid reostunud veega salvkaevusid taludes, kus juba ammu on olemas puurkaevud puhta vee ammutamiseks jmt.

Selline tulemus ei oleks rahuldanud ei nabalasi ega tuhalasi. Ja keskkonnaministeerium langetas poliitilise otsuse - milleks raisata raha, et kutsuda esile uus raevupuhang ajaks, kui selguvad uuringu tulemused ja lähenevad järgmised valimised?

PS. Kirjutisele on manustatud mitmeid stampvalesid: "Nabala karstiala" (mida pole olemas, otsige registrist, kui ei usu), "kuivavad tuhanded kaevud" jmt.

KELLELE EI MEELDI AAVIKSOO ÜLIKOOLIREFORM

2011-06-09T11:55:00.003+03:00

Tänasest (9.06.2011) on pressis uus teema - haridusminister Aaviksoo ülikoolireform. Lühidalt ja paljudele arusaadavalt on tegu tagasipöördumisega nõukogude ülikoolikorrale - tasuta haridus, kuid meie (riigi) poolt antud aja jooksul. Maksad siis, kui etteantud aja jooksul õpitud ei saa.

Huvitav, kuid üliõpilased polegi veel eriti häälekalt uue korra vastu hakanud. Vastuseisu näeme just ülikoolide poolt. Õppejõud kardavad. Mida? Aga seda, et üliõpilasi jääb vähemaks.

Ilmselt tuleb tagapõhja täpsemalt selgitada. Pole saladus, et tehnikaülikooli üliõpilasi kõrvaldavad haridusteelt kõige rohkem just alusõppejõud - matematikud ja füüsikud. Iseenesestmõistetavalt peab tulevane insener valdama nende alusteadmisi. Kuid õppejõudude sellisel taktikal on ka varjatud külg, mis tuleneb ülikoolide rahastamisskeemist. Makstakse üliõpilaste pealt. Mida rohkem on sul õpetatavaid, seda enam sind rahastatakse. Hoolimata sellest, kas on tegu esma- või kordusõppijaga, esimesel, teisel või kolmandal ringil oleva tudengiga. Iga tudeng toob raha sisse. Ja kui lõpuks tudengi hoopis elimineerid, siis ta ei jõua erialaõppejõudude juurde. Tulemus - erialaõppejõududel jääb tudengeid vähemaks ja ka neile eraldatav õpetamisraha jääb vähemaks. Kuna ülikooli rahapada on ühine, siis sellevõrra suurem osa rahast jääb alusõppele. Küüniline, kuid vähemalt 50% ulatuses tõde.

Täpselt sama on karta ülikoolil. Mida vähem tudengid Alma Materis aega veedavad, seda vähem neid hingekirjas (matriklis) on. On vaid need, kes õpivad ja veel mõned, kes üritavad kiiresti lõpetada. Arvel, st reaalselt õppivate ja akadeemiliste isikute poolt õpetatavate üliõpilaste arv väheneb ja loomulikult väheneb ka rahavoog. Küüniline, kuid üsna tavapärane mõtteviis.

TA ENERGEETIKANÕUKOGU SAI TARGEMAKS

2011-06-07T08:39:00.004+03:00

Kellel tööl muud teha pole, lugege Delfist, et Sandor Liive kutsuti Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu ette teavet jagama. Tegi seda, ja nõukogu esimees Arvi Hamburg kommenteeris (copy/paste):
"Teaduste Akadeemia energeetikanõukoga hoiab ennast kursis põlevkivitööstuse ja välisprojektidega ning järgmine sellekohane kohtumine toimub sügisel.
"Saime vajalikku infot," kinnitas Hamburg. "Tehnoloogia areneb ja põlevkiviõili tootmise tehnoloogiad on erinevad, sest põlevkivi on erinev. Meie enda põlevkivivarud on tegelikult tühised, USAs on sajakordselt suuremad," tõi Hamburg välja vajaduse rahvusvaheliseks koostööks."

Tore ju, kui energeetikanõukogu jälle mõnest vanast asjast midagi uut kuulis. Kui mina omal ajal selle akadeemilise koosluse liige olin, olin liialt hoogne ja rääkisin asjadest, mis toona veel tulevik oli: elektri hinna tõusust seoses turu avanemisega, vene tuumaenergeetika arendamise strateegiast, meie põlevkivi varu piiratusest jne. Pärast seda mind enam nõukokku ei võetud.

SEE VASTIK HARIDUS

2011-06-05T12:46:00.006+03:00

Eilne (4.06.2011) EPL avaldas loo pealkirjaga "Kellele teeb Laar enda juurde sooja kohta?" Et miks kaitseministeeriumi PR-töötaja kandidaadilt nõutakse doktorikraadi või sellele vastavat kvlifikatsiooni.

Eks see ole madala haridustasemega inimese meelest kole küll, kui magusale töökohale harituskriteerium pannakse. Ja kohe põhjus otsida lemmikut, kellele Laar kohta teeb.

Tegelikult võiks küsida, miks Laar, erinevalt suuremast osast otsuseid langetavatest isikutest ei karda enda alluvuses kõrgharitud inimesi. Ei ümbritse end, nagu mõni meer, minister või riigiametnik siresäärsete nõunike ja klantsitud lakeidega, kellest mõistuse ja mõni meer ja minister isegi haridustaseme (kraadi) poolest üle on. Ju Siis Laar ei karda, et temast haritum ollakse.

Tegelikult oleksin võinud selle teema üles võtta hoopis lähtuvalt olukorrast riigiettevõtetes ja -ametites.

ÖÖBIKUVORST

2011-06-02T10:59:00.008+03:00

Kes loeb tänast (2.juuni 2011) Postimeest, on seal ehk märganud TTÜ rektori Andres Keevalliku sõnu:

"Meil on näiteks plaan küpsemas, kavatseme kokku panna elektrimasinate ja elektriajamite instituudi. Samuti energeetikateaduskonnas asuva mäeinstituudi ja veel eraldi asuva geoloogia instituudi. Pole välistatud ka, et infotehnoloogia, majanduse ja sotsiaalteaduste osas peame asju ühendama."

Ei tea mitu inimest on siin sõna "meil" taga. Vaevalt rektor end mitmuses nimetab. Aga meil, mäemeestel sellest veel teavet ei ole. Arvata võib, et rektorile on sellise mõtte süstinud TTÜ geoloogia instituut, keda, kui loodusteadust, mitte inseneriasjandust õpetav asutust kummitab paraleelsus Tartu ülikooli geoloogiaga.

Kuid kahjuks on nii, et enamus mäenduskaugeid isikuid ei tee vahet mäendusel ja geoloogial. Ei hooma, et mäendus on inseneriala, maapõue ressursside ja tehniliste omaduste uurimine ning kasutamine - maavarade tootmine. Geoloogia on loodusteadus - maapõue ja selle komponentide tundma õppimine. Asjaolu, et mäetöösturid kaasavad maapõueuuringutesse geolooge kui maapõue tundjaid, ei tee viimastest veel tehnolooge, insenere. Muidugi, kui liita geoloogia instituut õppetoolina mäeinstituuti, saaksid tulevased geotehnoloogid: mäeinsenerid, hüdrogeoloogid, ehitusgeoloogid, allmaaehitajad neilt parimaid teadmisi mineraloogiast, petroloogiast, stratigraafiast, kuid, olen kogenud - mitte maavarade uuringust, kivimimehhaanikast, allmaa-atmosfäärist ja kõigest sellest, mis ei ole geoloogia.

Ettevaatust! Mis sest et ööbik laulab ilusti ja härg teeb rasket tööd, ei saa neid üks-ühele kokku pannes ööbikuvorsti. Sellist, mis oleks armas ja lisaks jõudu meie insenerikogukonnale.

MANDUME

2011-06-01T08:34:00.004+03:00

Muretsetakse, et tudengite lugemisoskus on kadunud. Et nad ei loe paberkanduritele talletatud teavet. Tõsi see on. Kuid hullem veel - ka uus põlvkond ülikooli õppejõudusid on hakanud vältima paberkandureid. Ei loe õpikuid ega teadusüllitisi. Miks ma nii arvan? Aga seepärast, et nende teadusartiklite kirjandusviidete loetelu koosneb kas internetiaadressidest või oma tööde nimetustest. Rõhutan - tööde nimetustest, sest tean, et mõni pole isegi "oma" artiklite tekste läbi lugenud.

TUHALA NÕIAKAEV EI KUIVA

2011-05-03T17:30:00.005+03:00

...isegi siis, kui olematule Nabala karstialale paekarjäär rajatakse.

See ammune pilt illustreerib Tuhala Nõiakaevu kummardavate inimeste ettekujutust hüdrogeoloogiast.

Kui see on nii, siis mitte mingi paekarjäär, ükskõik kui lähedal ja ükskõik kui sügav ei vähenda Nõiakaevus ringlevat vee hulka.

ELEKTER ON KALLIS

2011-05-02T08:12:00.001+03:00

Aga miks ei peaks olema? Elektrivool on parim energiakandur - toob energia igasse kohta, igasse seadmesse. Elekter käitab arvuti, pardli, kohvimasina, televiisori, laeb telefoniakusid, kütab tuba ja pliiti, valgustab, tuulutab ning jahutab elamist. Milline energiakandur oleks veel nii mitmekülgne, nii suure kasuteguriga, lõhnatu, värvitu? Teist sellist ei ole. See tähendab - elekter on kõige kõrgema kvaliteediga energiakandur.

Teised, vähem kvaliteetsed on bensiin, diislikütus, kergõli, maagaas, küttepuud, turbabrikett jmt. Kõik on head, kuid mitte nii universaalsed.

Arvutame, kui palju me maksame nende fluidumite eest, mis meile energiat koju ja kätte kannavad. Saame sellise arvude rea (eurosenti/kWh):

Bensiin - 15, diislikütus - 14, puidupelleted - 14, puidubrikett - 11, elekter (keskmisele kodutarbijale keskmiselt) - 10, maagaas - 7, kuum vesi keskkütteradiaatoris (keskmisele kodutarbijale keskmiselt) - 6, küttepuud - 3.

Küsimus - miks ei ole kõige kõrgema kvaliteediga energiakandur kõige kallim?

Vastus - sest meil on põlevkivielekter.

Muuseas, energia põlevkivi sees maksab ainult 1 eurosent/kWh.

Energia hinna/kvaliteedi rida saaks arendada veel kallimate energiakandurite suunas. Näiteks sealihas oleva ühe kWh eest tuleb maksta 150, viina energia eest üle 300 ja inimese töö eest juba üle 8 tuhande eurosendi.

JÜRIPÄEV

2011-04-23T12:28:00.001+03:00

...Lasnamäel

ANSIP SURVESTAB KIVIÕLI KEEMIATÖÖSTUST

2011-04-19T10:14:00.002+03:00

Märkasin Postimehe (14.04.2011) majandusküljel nuppu: "Andrus Ansip: keemiatööstus survestab kohut" ja selles lauset: "Kiviõli keemiatööstuse juhtkond võiks Eesti Energiaga alustada läbirääkimisi, kindlustamaks tehasele vajalik tooraine...".

Eesti Energia on riigiettevõte, see tähendab, valitsuse ja selle juhi võimkonnas. Riigiettevõte on seda kasumlikum, mida rohkem müüb. Kui sundida Kiviõli keemiatööstust riigiettevõttelt põlevkivi ostma, oleks ju kasulik Eesti Energiale ja tema omanikule, ehk riigile ja mitte just väga kaudselt ka peaministrile.

Et, kes keda survestab?

Eestimaa prügist puhtaks

2011-04-18T05:41:00.003+03:00

...otsustas see Lasnamäe kajakas.
Aga katsu prügist lahti saada. Ei saa., sure või ära.
Surebki

2011-04-09T16:55:00.005+03:00

Tänane (8.04.2011) EPL kirjutab Kiviõli keemiatööstuse võitlusest maaspekulantidega: "Kiviõli Keemiatööstus ähvardab aprilli keskpaigast sulgeda oma tehased, kui kohus ei anna neile luba hakata põlevkivi kaevama Kiviõli teises karjääris."

Just sellist käsitlust ajalehes võetaksegi kui katset mõjutada kohust otsustama vaidlust põlevkivitööstuse kasuks. Ajakirjanik, kui ta oleks objektiivne, kirjutaks, et tehas on sunnitud tootmise seiskama, sest toore (põlevkivi) saab otsa. Lihtsalt ei ole enam põlevkivivaru, mida kaevandada. Oma seaduslikul mäeeraldisel tehas põlevkivi väljata ei saa, sest maaspekulandid oma metsast lagedaks raiutud maad kaevandajale ei loovuta. Õigemini, nõuavad selle eest fantastiliselt kõrget hinda. Hinda, millesse spekulandid on täiesti ebaseaduslikult pookinud maavara hinna. Ja täpselt samal moel, kui tuhalased, kasutavad ka Kiviõli maaspekulandid inimkilbina keskkonnakaitsjaid.

Artiklist võib leida ka lause: "Tehase sulgemine tooks kaasa ka 656 inimese koondamise, töötajate peredes kasvab ligi 600 last." Kes soovib, võib sellest lausest välja lugeda kohtuniku survestamise. Kuid mõistvale inimesele peaksid need arvud ilmutama, kui suur tööandja on isegi meie kõige väiksem põlevkiviettevõte. Mis siis veel saaks, kui kogu põlevkivitööstus peaks rohepappide rõõmuks pillid kokku pakkima.

ANDRUSED EI VALETA

2011-04-08T09:10:00.002+03:00

Ega Andrus Veerpalu ei valetanud, kui ta ütles, et ta pole kasutanud keelatud aineid. Kasutas ainult lubatud aineid, nagu ütles ta treener.

Ega Andrus Ansip ei valetanud, kui ta ütles, et Nabala karsialal lubjakivi kaevandama ei hakata. Nabala karstiala ei ole olemas, ei saa ju kaevandada kohas, mida pole olemas.

PÕLEVKIVI KASUTAMISE ARENGUKAVAD ON TSÜKLIS

2011-04-06T10:04:00.009+03:00

30. märtsi Postimees avaldas kogenud põlevkivitehnoloogi Mati Pallasmaa arvamuse Eesti Energia tegevuskavadest. Nagu ajaleht taotles, nii ka sai - lugu kergitas kõvasti kõntsa (kommentaare).

Aga aspekte on selles loos mitmeid. Kõigepealt subjektiivne. Asi on selles, et meil on suur hulk minuealisi eakaid insenere, kes oma võimekal perioodil pole millegi silmapaistvaga hakkama saanud. Kas siis nõukogude võimu, vähese raha või rumalate ülemuste tõttu. Ja nüüd, uue võimu ning majanduse tekkides, said nad uute, noorte omanike või ülemuste käest kinga. Sellest aspektist on insener Pallasmaa arvamus üks paljudest kaeblustest, mida ajakirjandus sobival hetkel ilmutab.

Teine aspekt on põlevkiviõli ja põlevkivielektri tootjate igipõline kemplemine. Antud juhul siis õlitootjate poolt - mis te tikute meie marjamaale.

Kolmas aspekt on märksa tõsisem ja see tuleb Pallasmaa loost välja vaid väga kaudselt, vaid siis kui tagapõhja ja tervikut teada. Tagapõhja teades tuleb tõesti arvestada, et ega ENEFITi suur arengukava ei ole esimene, mille juures tuleb arvestada palju kõrgemat läbikukkumise riski kui tegelikult suudetakse. Minu ajaarvestuse järgi on see kolmas suure arengu projekt.

Esimene oli EV majandusministri Selteri 1936. a ideekavand kümnekordistada meie õlitööstuse maht kümne aastaga. Unelm toetus sõjaks valmistuva Saksamaa õlivajadusele. Majandusministri kavale sekundeeris toonane õlitööstuse suurkuju Karl Luts, kes arvusid arvude kõrvale pannes näitas, et nii see ei lähe. Nii läkski, kuid mitte seepärast, et Luts nii arvas. Hoopis majanduskord muutus ja sõda tuli vahele.

Teine suure kava sündis 40 aastat hiljem. Sündis 1973. a ja formeerus kavaks 1976. Selle kohaselt pidi Eesti territooriumil 2005. a kaevandatava 47 mln t põlevkivi, et meil oleks kolm elektrijaama ja 12 tahke soojuskandjaga töötavat õligeneraatorit. Kui ma toona majandusdoktori kraadi taotlesin ja arvusid arvude kõrvale seadsin, siis üritasin ettevaatlikult seletada, et mõistlik oleks toota ja töödelda 25...30 mln t aastas. Kui ma aga otse välja ütlesin, et "suure arengu kava" pole majanduslikult võimalik, sotsiaalselt ega ressurssoloogiliselt otstarbekas, on keskkonna seisukohalt lubamatu ja tehnoloogiliselt ebarealistlik, pandi mu väitekirjale veto. Aga ka tol ajal läks suur kava untsu. Mitte, et mina oleksin nii arvanud vaid hoopis majanduskord muutus. Õnneks sõda ei tulnud.

Nende kavade graafikud on siin:

Allikas: Eesti uue aastatuhande lävel, Tallinn, 2000, TEA. lk 91

Ja jälle, peaaegu 40 aastat hiljem on uus suure arengu kava. Kas ajalugu tõesti kordub?

EESTI GEOLOOGID AVASTASID JORDAANIAS UUE MAARDLA

2011-04-01T07:33:00.011+03:00

Teatavasti on tulekivi, millest ürginimene tööriistu tegi, olnud maailma kõige kauem kasutusel olnud maavara. Kuid tulekivimaardlate ammendumisel tuli inimesel kasutusele võtta raud, mis ei ole nii kõva kui kivi ja mille töötlemine on väga energiamahukas. Aga tuli leppida, lihtsalt maavara sai otsa.

Neil päevil sain usaldusväärsetest allikatest teada, et Eesti parimad põlevkivigeoloogid on Jordaanias vormistamas kompleksmaardlat, kus on vähemalt kaks maavara - põlevkivi ja tulekivi. Selle kinnituseks toodi mulle tulekivist valmistatud tööriista näidis.

Pilt 1, esikülg. Kõõbitsa alumine serv on tera ja keskel on pöidlalohk.

Pilt 2, tagakülg. Lohud vasakul üleval nimetissõrme ja keskmise sõrme jaoks.

Pilt 3, vaade pealt.

Pilt 4, vaade alt, ilmselt vajab teritamist.

Sellega on lahendatud probleem, mida teha siis, kui rauamaardlad ammenduvad.

VALE VALE OTSA

2011-03-23T10:03:00.004+02:00

Häbi küll, aga lugesin esmaspäevast (21.03.11) Pealinna, keskerakonna propagandaplakatit. Maavaradest oli juttu. Pealkirjaga - IKKAGI HÄVIMISOHUS: Tuhala nõiakaevu saatus taas röövmajanduse kätes?

Kirjatsura oli paevanal sabast kinni saanud ja too kukkus valetama. Tsiteerin
kõige jõhkramaid kohti:
1. "See on absoluutne seaduserikkumine!" kinnitab Tallinna tehnikakõrgkooli professor Rein Einasto. "Kui maavarasid uuritakse, siis ei saa neid arengukavasse sisse kirjutada!"
2. Alternatiivsete asukohtade võimalusi üldse ei uurita.
3. Kogu varu asub Nabalas - Eesti suurimal karstialal, mille vahetus mõjupiirkonnas asub Euroopas ainulaadne Tuhala Nõiakaev.

Minuealistele tuleb see tuttav ette - see on Joseph Göbbelsi stiil, kes ütles: "Mida koletum vale, seda sagedamini tuleb seda korrata!" (vaba tõlge saksa keelest).

Aga artiklis on ka mõni huvitav koht. Näiteks soovitab paevana kaevandada lubjakivi Väos. Aga ta ei arvesta, et mina olen sellele kategooriliselt vastu. Ma ei taha, et mul teisel pool tänavat lubjakivi kaevandatakse. Ja kui vaja, kogun vastu kogu Lasnamäe elanike allkirjad. Vot!

Ja Tanel Ots Nabala keskkonnakaitse ühingust lobiseb loo lõpus välja aimatava tagapõhja - Nabala metsad on hea aiatagune jahimaa. Toetad püssi aknalauale, paned paugu ja lohistad looma kuuri alla.

MAAILMA PISIM JA MAAILMA SUURIM JAMA

2011-03-23T08:44:00.002+02:00

Tänane (24.03.11) EPL saab hakkama trikiga - paneb ajalehe keskel nägupidi kokku maailma kõige pisema ja maailma kõige suurema jama. Kõige suurem on loomulikult Tšernobõl ja kõige pisem on Nabala. Tšernobõli, mis erineval moel hävitas miljoneid inimasi, pole mõtet kommenteerida, Nabalat on.

Väidan, et Nabala maardla avamine, kui see toimuks, puudutab vaid paarikümmet inimest, kellel on seal jahimaa. Iidolil nimega Tuhala Nõiakaev ja Nabala maardlal objektiivset seost ei ole. Argumenteritult ei suudeta seda väidet mitte keegi kummutada. Argumenteerimata, meelevaldse sisuga lauseid järjestikku lükkides, nagu seda teeb tänase EPL-s arvamusajakirjanik, võib, ja seda jäädaksegi tegema.

Miks tõusis lärm ehitusmaavarade arengu kava kinnitamise peale? Põhjus on lihtne - VIP-id, kes ei taha karjääre oma jahialale, aimavad et täiendav geoloogiline uuring avalikustab autoriteetselt selle, mida meie, spetsialistid kogu aeg teame - ei ole Nabalas ei karstiala, ei ole seal salajõgesid ega ole ka head maavara.

Viimase sõnapaari pean ilmselt lahti kirjutama. Asi on selles, et hea ehituslubjakivi lasub Harkus, Lasnamäel, Väol, Lool, Maardus, Rebalas, Ruul jne. Aga üritage nendes paikades karjääri avada või laiendada. Seda teades tekitasid "nõukogude" geoloogid kolme kihelkonna vahelises pärapõrgus Nabala maardla. Seal on kaevandamise keskkonnamõju tühine. Punkt.

MÕMMIMAMMID

2011-03-17T15:41:00.005+02:00

Eelmise (hommikuse järg).

Kristel Vilbaste loos märkasin huvitavat kohta: "...ehk märkasite, et mõned päevad tagasi ilmus sõnum, et Ida-Virumaa kaevuvett hakatakse seirama. Milleks teha seiret, kui mingit kahju ei ole tekkinud? Kavalalt seataksegi tuumajaamale ainsaks alternatiiviks põlevkivi põletamine."

Tekkis huvi - millest jutt? Leidsingi 16. märtsi Põhjarannikust loo "Põhjavesi võetakse luubi alla". Kirjutatakse veeseirest, mida tehakse juba aastakümneid, mudelitest, millega uuritakse eri veekihtide olekut. Uudis oli, et nüüdseks on juba 75 seirekaevu automaatanduritega, mis tagavad eriti täpse teabe. Minu meelest tore, nii see, et häiriv tehnogeenne veekogum on valve all ja ka see, et seire automatiseeriti.

Aga miks selle peale häirekella lüüa? Üritan selgitada. Olin sellist paanilise hirmu tunnistajaks juba fosforiidikampaania ajal. Üks mõmmimammi oli märganud lubjakivikarjääri põhjas süvendit, auku. Karjäär on Virumaal, see tähendab fosforiidikihi peal. Järelikult, otsustas mammi, hakatakse fosforiiti kaevandma. Asjaolu, et mäeinsenerid tegid oma karjääri põhja veekoguri, mõmmimammi pähe ei mahtunud. Lihtsalt ei saa olla muud, kui et hakatakse fosforiiti kaevandama. Läks sajatamisega Tallinna, tellis helikopteri, võttis asjamehi pardale (tore ju kui sõita saab!) ja näitas neile, et on auk, et on mindud mäeeraldise põhjast allapoole. Järelikult - hakatakse fosforiiti kaevandama. Mäemehed, olge valvsad, ta usub seda seni.

Lause, mida üritasin tõestada kõlab:
INIMENE TUNNEB LOOMUPÄRAST HIRMU KÕIGE VASTU, MILLEST TA ARU EI SAA JA MIDA TA EI MÕISTA.
Ja vastulause (pöördteoreem) oleks:
INIMENE (AJAKIRJANIK), KES MILLESTKI ARU EI SAA JA KES MIDAGI EI MÕISTA, PAANITSEB.

MÕMMID

2011-03-17T07:27:00.006+02:00

Tänases (17.03.2011) EPL-s Kaarel Tarand, kirjutades ehitusmaavarade arengukavast, võtab kasutusele kõlava ja mitte just eriti terava akronüümi MÕMM = "minu õues(t) mitte mullakübetki, muhvigi, millimeetritki jne". Käib kaevandamisvastaste kohta, kes mõmisevad, mörisevad ja raevutsevad kui ei saa milleski aru. Ja taha ega saagi saama.

Kirjutise läbiv teema on suhtlemissaamatus, autori sõnutsi "valitsusasutuste ja arendajate võimetus oma soove ja kavatsusi piisava veenvusega selgitada ning kehvad hüvituse pakkumised." Tõsi see on. Sellest oli tervenisti 2009. a mäekonverents Põltsamaal teemal "Mäenduse maine". Ja minu juhtartikkel konverentsi kogumikus "Harimatus ja haldussuutmatus madaldavad mäenduse mainet".

Keda konverentsil käsitletu huvitas, haris, õpetas? Mitte kedagi. Miks? Sest pooled arendajatest on erihariduseta ja saavad tegutseda vaid tänu sellele, et kaevandajate tegutsemissuutlikkust kontrollib mudamadala erialateadmisega ametnik. Teine pool arendajatest, need kellel on piisavad inseneriteadmised ning tasemel seadusekuulekus, ja ka projektid on korras, pole paremas seisus, sest nende järelevalvajateks on pandud loodusenaised, kelle mõtteviisi, tehnilist taipu ja majandusmõtet peegeldab teine tänase EPL kirjutis, Kristel Vilbaste arvamuses "Tuumaajastu on läbi saamas". Pikemat kommentaari see kirjutis ei vääri.

Kokkuvõtteks, saage aru: suhtlemine eeldab kahte poolt. Kui teine pool ei ole suuteline aru saama või keeldub aru saamast isegi arendajate parimatest kavatsustest ja kui mõmmide ainus motiiv on popslik kadedus, mõte, et kõige "... taga on tegelikult ikka kellegi ahne käsi, kes ihaldab hanke- ja ehituskuludelt tublit protsenti", siis ei aita muu kui karulaskmisluba.

PÕLEVKIVI JÄÄB

2011-03-15T08:33:00.005+02:00

1986. aasta 26. aprilli hommikul, kui mu raadio oli tavapäraselt Ameerika Hääle lainel, kuulsin, et Tšernobõli tuumajaam põleb. "Nii," ütlesin endale ja teistele, "põlevkivienergeetika jääb!"

Milles oli asi? Toona oli minu põhitööks põlevkivienergeetika arengustsenaariumite koostamine ja analüüs. Kogu Venemaal, Eestimaa kaasa arvatud. Üritasin näidata, et kavandatav 45 mln t aastas on Eesti jaoks liiga palju, nii sotsiaal- kui ka keskkonnaprobleemide tõttu. Oli mingi lootus, et gigantomaniakaalne kava nurjub. Et kolmanda põlevkivielektrijaama ja kahe uue õlitehase ehitamisest loobutakse tuumaenergeetika kasuks. Selleks viisin end kurssi ka tuumatehnoloogiaga.

Kui Tšernobõli jaam plahvatas, oli selge, et tuumaenergeetikale tõmmatakse pidur peale. Esiteks - plahvatus näitas, mida kujutavad endast militaartooret loovad grafiitreaktorid (Tšernobõl, Sosnovõi Bor, Ignalina jt). Teiseks - inimesed kogu maailmas muutuvad nii tuumavaenulikuks, et kõik valitsejaks pürgivad parteid asuvad tõotama tuumajaamade sulgemist, ükskõik, kui ohutud jaamad ka ei oleks. Kolmandaks - kivisöe, nafta ja gaasitöösturid teevad kõik, et tõestada, kui rahvuslikud, odavad ja ohutud on nende energeetika. Neljandaks - uue põlvkonna tuumajaamad ja nende jäätmepanilad tehakse üliohutuks, mis saab olema kallis. Ja mis kallis, see edeneb visalt.

Nii läkski, põlevkivi jäi edasi hingitsema

Nüüd, kui (福島県, Fukushima-ken?) tuumajaam põleb, ütlen sama. Ja jääb üle vaid imetleda Eesti Energia poiste ärivaistu, kes enne seda jõudsid USA-s, Green Riveris kanda kinnitada.

HEA, KUI ON OLEMAS PAHAD

2011-03-07T09:11:00.004+02:00

Täna (7.03.11) hommikul vahendas Vikerraadio Saare ajalehte "Meie Maa" kaeblemist, et rebased murravad jäävangi jäänud luiki. Iseenesest mõistetavalt on rebased "pahad" ja luiged "head". Küllap need "head" luiged on Tallinnast pagenud. Laisad ja rasva söödetud. "Heade" inimeste poolt ära lollitatud. Rebased sooritavad neile "röövrünnakuid", kirjutab õnnetu ajalehe kirjasaatja. Tuli meelde keskaeg, kui lambad olid head ja hundid pahad. Ja nõukogude aeg, kui USA neegrid olid head ja valged pahad. Ja nüüdisaeg, kui suvitajad on head ja kaevandajad pahad. "Pahad" hundid ja rebased on röövloomad ning mäetöösturid on röövkaevandajad.

Mustvalge kino.

KESKKOND, KESKKOND, KUS SA OLED?

2011-03-04T07:59:00.013+02:00

Mõned aksioomid.

Keskkond on see, mis meid ümbritseb. Suurema osa keskkonnast moodustab maapõu, mida inimesed ei adu. Laiem üldsus tajub keskkonda 1oo m piires: alla, põhjavee ülemise kihini ja üles puude latvadeni. Veel kitsam osa üldsusest peab keskkonnaks seda, mis tal on - oma korterit, oma maatükki, oma marjamaad.

Rohemeelsed peavad keskkonnaks looduskeskkonda, mida meil tegelikult enam ei olegi. Põld ei ole loodus, vaid põllumehe tootmisressurss. Mets ei ole loodus, vaid metsamehe tootmisressurss. Isegi meri ei ole enam puhas loodus, vaid transportkeskkond - veo- ja turismitööstuse tootmisressurss. Sestap, kuhu ka loodust otsides pilgu ei pööraks, näeme kultuurkeskkonda, mis koosneb eri tööstusharude tootmisressurssidest. Ja kui puuriks pilgu allapoole, maapõue, siis selles keskkonnas näeksime kivimi lademeid, mis võiksid olla looduskeskkond, kui nad ei oleks maavarad või maatugi.

Kokkuvõtvalt - keskkond on kõikehaarav, üksteisest sõltuvate, inimkonna säilimist tagavate osade - loodusressursside kogum.

Tänane (04.03.11) EPL avaldab kolme ajakirjaniku intervjuu kuue parteipoliitikuga. Pealkiri Keskkonnapoliitika: palju ilusaid mõtteid.

Lugesin, et aru saada, mida meie poliitikud peavad keskkonnaks. Loomulikult saan aru, et intervjuus ei saa poliitik oma partei seisukohti avada laiemalt kui ajakirjaniku suunavad küsimused lubavad. Aga siiski:

Peeter Ernits (Rahvaliit) alustab loodusest ja jõuab kohe metsani ning lubab kaitsta oma metsameeste ressurssi looduskaitsealade eest.

Valdur Lahtvee (Rohelised) kõneleb esmalt metsanduse arengukavast (ressursikasutusest), mis endastmõistetavalt sobib tema erialaga. Ja seejärel veekeskkonnast, jõgedest ja järvedest, mida tuleks kaitsta maaviljelejate tootmisjäätmete - mineraalväetiste eest.

Jaanus Tamkivi (Reform) kaitseks elukeskkonda (seda, mida ma kultuurkeskkonnaks nimetasin). Kuigi keskkonnaminister, nihkub ta majandus- ja kommunikatsiooniministri valdkonda ning väidab julgelt (ja minu meelest õigesti), et ainult kasumlik ettevõte suudab säästa keskkonda. (Selles näen unistust looduskasutuse majandusmehhanismist.)

Rein Ratas (Keskerakond) kaitseks looduskaitset sellega, et administreeriks paremini rahvusparki. (Muuseas - rahvuspark on valdavas osas kultuur-, mitte looduskeskkonna elementide kooslus). Looduskaitsjate iidoli - Nabala probleemid lahendaks RR toormekasutuse ühikumäärade kehtestmisega. Maapõuest kui keskkonnast tõstab ta esile "kõige võrdsema" ehk mulla, mille heaks teeks ta mullaseaduse. (Loen RR jutust välja ihaluse keelan/käsen poliitika järele, mis kaitseks põllu- ja jahimeeste [Nabala] tootmisressurssi tee-ehitajate ning kaevandajate eest).

Helir-Valdor Seeder (IRL), kuigi põllumajandusminister, pöördub sotsaalsfääri ehk inimkeskkonna poole ja muretseb selle üle, et inimesed suhtuvad keskkonda halvasti - ei sorteeri prügi ja sõidavad liiga palju autoga. Lahendust näeb põllumajandusminister kultuurkeskkonna veoelementide - Tallinn-Tartu maantee ja Rail Baltica arendamises.

Karel Rüütli (Sotsid) räägib inimeste lähikeskkonna ehk elamute soojapidavusest. Teisisõnu - soojussaaste vähendamisest. Ja taastuvenergeetikast ning põlevkivieneergeetikast. Seda juba vastuseks korrespondendi küsimustele.

Kokkuvõtvalt: kõik küsitletud poliitikud käsitlevad keskkonda süsteemselt, see tähendab, nad austavad keskkonnaõiguse integreerimisprintsiipi. Ainult et igaüks neist teeks paremini seda, mis kuulub teiste võimkonda.

Rahvaliit tõkestaks reformistide haldusalas olevate keskkonnateenistuste tungi metsamaadele.

Rohelised piiraksid IRL haldusalas oleva põllumajandusministeeriumi tootmisressurssidelt tulevat reostust.

Reformistist keskkonnaminister tõstaks loodusvarasid käitlevate ettevõtete kasumlikkust, mis sest, et ettevõtlus kuulub majandus- ja kommunikatsiooniministri (MKM, IRL) valdkonda.

Keskerakond annaks välja loodusvarasid kaitsvaid seadusi ja määrusi, mida seni pole teinud reformistide käes olev keskkonnaministeerium, küllap lootes majandusregulaatoritele.

Põllumajanduminister kurdab lohaka ja reostava sotsiaalsfääri üle ja otsib neile päitseid.

Sotsid räägivad energiasäästust, millega siis MKM oleks pidanud paremini tegelema.

Aga maapõuest kui keskkonnast, selle kaitsest ei räägi mitte keegi. Ei põhjavee kaitsmisest põllumajandus- ja kommunaalreostuse eest, ei maardlate kui rahvusliku rikkuse kaitsest peale tungiva, lärmaka sotsiaalkeskkonna eest.

PÕLEVKIVIST, ASJALIKULT

2011-03-03T11:53:00.003+02:00

Eilses (02.03.11) EPL-s ilmus asjalik artikkel põlevkivist, mille pealkiri, nagu ikka, ei viita sisule.
Sisukale sisule. Loodan, et lugu sillutab üldsuse teed mõistmisele, kui oluline on Eestile nüüd ja tulevikus põlevkivi. Kui meid ei kuulata ega loeta, siis kindlasti loetakse Andres Eilartit ja Aavo Kokka, kes asjatundlikult edastavad ja refereerivad erialast majandusteavet.

Kui nad oleksid selle ette kandnud minu mäemajanduse eksamil, oleksin pannud neile hindeks "5", suurepärane.

KAEVEÕÕNTE TEISENE KASUTAMINE

2011-02-23T07:59:00.004+02:00

Põhja-nahkhiir

kasutab Piusa liivakaevanduse tugisamba pragu talveuneks. See on allmaakaeveõõne teisene kasutamine, tema õigus, mille kaevandamisseadus on reserveerinud ainult inimestele: Allmaakaeveõõne teisene kasutamine ... on allmaakaeveõõne kasutamine otstarbel, mis näeb ette inimese viibimise selles, kuid ei ole seotud kaevandamisega.

POLIITILINE MÄENDUS

2011-02-16T11:13:00.005+02:00

Neil päevil sain lugemiseks vahva loo ühiskonnaõpetusest.
Plagieerisin selle ümber mäenduspoliitika sõnastikuks. Selliseks:

ORJANDUSLIK MÄENDUS - Sul on kaks kivimurdu. Sinu orjad murravad kivi ja sina müüd neid.

TEGELIK ORJANDUSLIK MÄENDUS - Sinu peremehel on kaks kivimurdu. Sina müüd kivi igaühele, kes sisse sõidab.

FEODAALNE MÄENDUS: Sul on kaks kivimurdu. Sinu emaettevõte võtab kivi omale.

TEOREETILINE KAPITALISTLIK MÄENDUS: Sul on kaks kivimurdu. Sa müüd ühe maha ja ostad kalluri või müüd mõlemad maha ja hakkad riigiettevõtte kivi vedama.

TEGELIK KAPITALISTLIK MÄENDUS: Sul pole ühtegi kivimurdu ja pank ei laena sulle nende avamiseks raha, sest su maardla on maavarade komisjonis kinni.

ARENENUD MÄENDUS - Sul on kaks kivimurdu. Sa murrad mõlemas, aga kivi paned vaalu, sest keegi ei osta.

TEOREETILINE SOTSIALISTLIK MÄENDUS - Sul on kaks kivimurdu. Sa pead need ühendama üheks ettevõtteks, et valitsus annaks sulle kaevandamislimiiti nii palju, kui ühele ettevõttele lubatud.

TEGELIK SOTSIALISTLIK MÄENDUS - Sul on kaks kivimurdu. Sa pead need ühendama üheks ettevõtteks ja hakkama operaatoriks.

TEOREETILINE KOMMUUNIMÄENDUS - Sul on kaks kivimurdu. Vald aitab kivimurdude eest hoolitseda ja te jagate kivi vallaga.

TEGELIK KOMMUUNIMÄENDUS - Sa jagad vallaga kahte kivimurdu. Keegi ei tee tööd, keegi ei saa kivi, kivimurrud kasvavad võssa.

TEOREETILINE ANARHISTLIK MÄENDUS - Sul on kaks kivimurdu. Sa müüd kivi õiglase hinnaga, muidu võtab vallavanem kivimurrud endale.

TEGELIK ANARHISTLIK MÄENDUS: Sul on kaks kivimurdu. Avad veel mõne, samal ajal kui vallavanem korraldab rahvakoosolekuid, et sinu murdusid omale saada.

DEMOKRAATLIK MÄENDUS: Sul on kaks kivimurdu. Riik otsustab, kes tohib kivi osta.

ESINDUSDEMOKRAATLIK MÄENDUS: Sul on kaks kivimurdu. Riik määrab kellegi, kes otsustab, kes tohib kivi osta.

KOHALIK DEMOKRAATLIK MÄENDUS - Sul on kaks kivimurdu. Vald otsustab rajada sinu mäeeraldisele kaitseala ning selle teenindamiseks kaubanduskeskuse ja parkla.

SOTSIAALDEMOKRAATLIK MÄENDUS - Sul on kaks kivimurdu, sinu kolleegil mitte ühtegi. Tunned end süüdlasena.

ARENENUD SOTSIAALDEMOKRAATLIK MÄENDUS - Sul on kaks kivimurdu. Valitsus maksustab need nii kõrgelt, et sa oled sunnitud nad kolleegile müüma. Kolleeg on sots.

LIBERAALDEMOKRAATLIK MÄENDUS - Sul on kaks kivimurdu, sinu naabritel mitte ühtegi. Ja siis?

LIBERTARIAANLIK MÄENDUS - Sul on kaks kivimurdu. Kas murrad sina kivi või murrab kivi sinu.

DIKTAATORLIK MÄENDUS - Sul on kaks kivimurdu. Riigiettevõte võtab mõlemad endale ja laseb su lahti.

TOTALITARISTLIK MÄENDUS - Sul on kaks kivimurdu. Valitsus võtab need omale ja eitab, et nad üldse olemas olnud on. Kaevandamine keelustatakse.

ÖKOLOOGILINE MÄENDUS - Sul on kaks kivimurdu. Valitsus keelab sul seal kaevandada ja neid korrastada.

FEMINISTLIK MÄENDUS – Sinu tegevust jälgivad kaks ühiskonnale võrdselt väärtuslikku järelevalveametnikku.

APARTHEIDLIK MÄENDUS - Sul on kaks kivimurdu. Maksad savikivi kaevandamisõiguse tasu keskerakonnale, aga reformitud maal kivi murdmise eest kaevandamisõiguse tasu ei maksa.

PRANTSUSE MÄENDUS - Sul on kaks kivimurdu ja sa alustad streiki, sest tahad endale kolmandat kivimurdu.

ITAALIA MÄENDUS - Sul on kaks kivimurdu. Sa ei tea, kus nad on. Neid otsides kohtad ilusat naisinspektorit. Te lähete lõunale. Elu on ilus.

VENE MÄENDUS - Sul on kaks kivimurdu. Jood natuke viina, püüad neid üle lugeda ja saad viis kivimurdu. Jood veel natuke viina. Loendad uuesti ja saad nelikümmend kivimurdu. Maffia laseb su kivimurrus oma eksinud poegi maha.

JAAPANI MÄENDUS – biogeotehnoloogia abil toodad ehituskivi, mis on täpses mõõdus, täpses kaalus ja klantsib. Kivid biolagunevad 24 tunni jooksul.

SAKSA MÄENDUS - Sinu kivimurdu külastavad blondid ja limpsivad jäätist. Nõuavad aastas 13 aruannet.

HIINA MÄENDUS - Sul on kaks allmaakivimurdu. Sinu töötajad saavad pidevalt surmavalt ohtlikke kehavigastusi, üritades kivi maa peale tuua.

TALIBANI MÄENDUS - Sul on kaks kivimurdu, aga sa ei saa seal kaevandada, sest sa ei tohi kaevandada rahvuskivi. Lased kivimurru vett täis ja süüdistad Mart Laari. Nõuad kompensatsiooni, et osta Toyota Land Cruiser

IRAAGI MÄENDUS - Sul on kaks kivimurdu. Nad jäävad teadmata kadunuks ja sulle saadetakse aerofotosid nendes toimuvast röövkaevandamisest.

ÜRO MÄENDUS - Sul on kaks kivimurdu. Prantsusmaa ei luba sul kaevandada potash’it, USA ja Inglismaa ei luba sul emiteerida carbon dioxide. Uus-Meremaa on erapooletu.

EUROOPA LIIDU MÄENDUS - Sul on kaks kivimurdu. Saad seal murda, kui paned kirja, et su kaevis on nonmineral resource.

VIISTEIST AASTAT KESTNUD VEA PARANDAMINE

2011-02-13T09:28:00.006+02:00

22. jaanuaril jõustus keskkonnaministri määrus, millega tunnistati kehtetuks keskkonnaministri kaevandamisloa taotlemise ja väljastamise korda reguleeriva 6. mai 2005. a määruse nr 36 § 5 lg 3. Kehtetuks tunnistatud sätte kohaselt tohtis kaevandamisloa väljastada alles pärast kinnisasja kasutamise õiguse omandamist loa taotleja poolt.

Omal ajal, 1995. a maapõueseaduse ja selle normatiivdokumentide koostamise ajal sai vaieldud, miks "maavara kaevandamisluba antakse, kui loa taotleja on kogu kaevandamiseks vajaliku maa omanik või valdaja." Kusjuures sõna 'kogu' lisas kiuslik ametnik määrusesse. Seaduses seda ei olnud. Arglikud kaevandajad ei julgenud ametnikega vaielda, teades ette, kes kaotajaks jääb. Ainuke, mida nad teha said, hakkasid ametnike eeskujul seadustest mööda hiilima. Mis tõi juurde uusi täpsutusi normides, seaduses, korras ja korralageduses.

Milles asi? Minu kogemuse kohaselt tugines pika aja vältel keskkonnaministeeriumi pädevusala ametnike ettekujutus mäendusest sellel, mida nad liivaaugus, äärmisel juhul kivimurrus näinud olid. See, et maapõu on kolmemõõtmeline ja suurema osa keskkonnast moodustab maapõu, see lihtsalt ei mahu tavainimesele pähe. Nagu seegi, et maapõues saab tegutseda ka ilma, et maad (maapinda) vaja läheks.

Miks ametnike keskkonnateadlikkus on muutuma hakanud, ei sõltu kindlasti mitte ainult inseneriharudysega ministrist vaid kindlasti ka keskkonnaministeeriumis ja -talitustes tööle saanud geotehnoloogidest.

JÄLLE SEE PAHA PÕLEVKIVI

2011-02-07T08:20:00.010+02:00

Tänane (7.02.2011) keskerakondlik propagandaplagu Pealinn kirjutab põlevkivist sellisese pealkirjaga "Valitsus toetab põlevkiviõli tootmise hiigelkasumite nimel Eestimaa looduse hävitamist." Kirjutis kasutab hüppepakuks Eestimaa Looduse Fondi seisukohti, kuid pikema hüppe huvides astub pikalt üle.

Lugu ise ei vääri kommenteerimist.

Märgin vaid seda, et keskkerakonna mõte on üsna umbne. Vaevalt, et selle jutuga tahetakse Gazpromile ja Lukoilile teada anda, et kui võimule saadakse, siis tehakse kõik, et Eesti ise kütteõli ja diislikütust ei toodaks. "Pealinn" on selleks liiga mannetu. Pigem tahetakse mustata valitsust. Kuid pannakse mööda. Tallinna vanema ja keskealise venekeelse, aga suuresti ka eestikeelse elanikkonna seas on palju neid, kellel on tihedad pere- ja sugulussidemed põlevkivitööstusega. Ja helged mälestused suurtest palkadest, vägevatest pidudest, varasest pensionist, autuostulubadest, suvilatest Peipsi ääres ja muust ilusast. Hoopis sellest peaks Pealinn kirjutama, kuidas Laar, Parts ja Ansip koondasid tuhandeid kaevureid, sulgesid kaevandusi, lammutasid kaevurilinnasid. Kahe sõnaga - hävitasid põlevkivitööstuse.

KAERAJAAN

2011-02-04T08:17:00.008+02:00

Miks selline pealkiri mul täna? Sest et kasutan ajalehe kommet, panna loole silmatorkav pealkiri, millel pole sisuga suurt midagi ühist. Teen seda ka tulevikus. Nii et jälgige Kaerajaani.

Tänases EPL-s kirjutab Ulvar Käärt asjast ja asjalikult. Kuigi pealkiri on tobe "Kaevurid kustutaksid järve ja jõe". Aga jäägu terminoloogia kõrvale, mida lehemüüjalt ikka tahta.

Probleem on maavara kaevandajatele ammu teada - niipea, kui karjääri koguneb vesi, mis aerofotolt näha, tekib oht, et lomp kuulutatakse järveks. Kohe järgnevad kaevandamispiirangud jmt. Kui kaevandaja üritab tõestada, et see on tema mäeeraldis või mäeeraldise teenindusmaa või maardla, mille puutumatust kaitseb maapõueseadus, siis kohtunik, kelle ainukene tarkus on seaduse lugemise oskus, deklareerib, et "praeguste seaduste kohaselt ei ole mingit tähtust, kas tegu on loodusliku või tehisveekoguga ning kas see on keskkonnaregistrisse kantud või mitte, looduskaitseseadusest tulenevad piirangud kehtivad nende ümber ikkagi."

Mis siis sellel pildil on? Järv või veekogu?

Päring Maa-Ameti kaardiserverist (maardlate rakendus) annab teada, et seal kehtib AS Lemmikäinen Eesti kaevandamisluba. Ainus kitsendus on seotud maavaraga, veekogu seni ei ole.
Kuid sama kaardiserver annab teada, et see on pärandkultuuri objekt, "väga hästi säilinud Ülgase savikarjäär". Veidi veel ja geograafid avastavad seal järve.

Miks karjäärist aastate jooksul ei ole kaevandatud, on maapõueseadusetuse probleem, milles pole karjääri valdajal süüd. Miks karjäär ei ole vastavalt kaevandamisseadusele peatatud, on karjääri valdaja kutseteadlikkuse ja Tehnilise järelevalve inspektsiooni suutmatuse probleem. Kui nüüd loodusgeograafid teevad pärandkultuuri objektist järve ja Jõelähtme prügila enam isolatsioonisavi ei vaja, tekib mäemeestel probleem - kuidas see auk korrastada, sest korrastamine on mäetöö ja seda seal teha ei tohi. Tõenäoliselt ei korrastatagi. Jääb mäenduse pärandobjektiks.

ENESEINDUKTSIOON

2011-02-03T07:50:00.003+02:00

... vana keelendina ka 'omainduktsioon', on inseneride võte lasta elektriseadmel oma vooluga iseennast ergutada. Aga see võte on kasutusel ka nii mitmeski teadus- ja majanduskülgses ühiskondlikus liikumises, mis püüavad tõkestada arengute negatiivset mõju. Meie erialal siis maavarade kaevandamise keskkonnamõju. Nimesid nimetamata - korraldatakse info- ja õppepäevi, kuhu kutsutakse esinema ainult neid, kes räägivad seda, mida neilt oodatakse. Erialainimesi, kes tunnevad keskkonnaohu allikate olemust ja sisemust ning oskavad neid ka ohjata, infopäevale rääkima ei kutsuta.

Miks välditakse infopäevadel tõelisi spetsialiste? Miks kutsutakse tehnika- ja tehnoloogiaprobleeme lahkama loodusteadlane? Saan aru lihtinimese loogikast - tehnika koormab loodust, loodust on vaja kaitsta, las sellest räägib loodusteadlane. Kuid laiema silmaringiga inimesed arenenud tehnoloogiaga riikides on ammu aru saanud, et keskkonda oskavad, suudavad ja peavad kaitsma tehnoloogid. Seda teades on nii mõnigi loodusteadlane kaaperdanud tehnoloogilisi lahendusi ja lasknud neil kõlada. Mis sest, et kiibitsejana on ta ajast maas.

Eks sellel, erialainimesi kartval käitumisel ole ka oma tagapõhi - hirm, et kui spetsialist on asja ära selgitanud, ei jää järele muud kui võimetu viha. Tehnikainimesena soovitan vältida eneseinduktsiooni - mida enam seade kasutab oma toodetud elektrit enese ergutamiseks, seda enam ta erutub ning ühel hetkel lendab tükkideks, plahvatab.

ELEKTRIAUTO SAASTAB

2011-02-01T18:32:00.004+02:00

...kui ta kasutab põlevkivielektrit. Nii kirjutab tänane (1.02.11) EPL

Tõsi ta on. Ja pealegi - selline auto kasutab ära vaid murdosa looduslikust põlevkivist, sest elektriks saab maavarast vaid 10%. Ja kui palju autoakusse jõudnud elektrist masina kineetiliseks energiaks saab, seda kohe ei oskagi arvutada. Võiks arvutada muud, näiteks, ehk oleks mõistlik ajada põlevkivi õliks, töödelda see diisliks ja toita autot sellega. Kasutegur kujuneb ehk kõrgemaks, kuid saaste tuleb taevast alla - see mis elektrit ajades paiskub Narvas elektrijaamast kõrgele õhku, tuleb siis Tallinnas auto tagaotsast kopsu. Tuuleelektriga laetav auto muidugi on puhtam. Tuulikud ei tekita inimesi tapvat saastet. Nahkhiiri tapab ja haigeid vanainimesi häirib. Kuid autonautleja silmis on need tühiasjad. Peamine puudus, mis tuulikutel on - autosse jõuab vaid imetühine osa tuule energiast. Ahela Tuul-Auto kasutegur on 6...8 suurusjärku madalam kui ahelal Põlevkivi-Auto. Ükskõi kumma, tuule- või põlevkivienelektri puhul.

Probleem on selles, et mida puhtamat energiakandurit (elektrit, bensiini) teha, seda madalam on brutokasutegur ja seda rohkem saasta tekib. Seega - üritaks teha sellist autot, mis kasutab looduslikku energiakandurit (põlevkivi, tuult). Sel teemal võiks fantaseerida. Saaks ehk teha põlevkiviauto. Sellise, mille mootoris põletataks kerogeeni. Kerogeen on teatavasti põlevkivi kasulik komponent. Kuiv kerogeen on ülipõlev pulber, kütvusega 35 MJ/kg. Paneks seda paaki ja puhuks silindritesse.

Või paneks autole purjed peale ja sõidaks nii tuulikutest vaba merd imetlema.

PÕLEVKIVISÕDA VIRUMAAL

2011-01-31T15:43:00.003+02:00

Sellise pealkirjaga lugu on tänases (31.01.11) EPL-s. Märksõnadeks on: mitte rohkem kui 15…20-miljonit tonni, hägused kaevud, varu ei jätku, õlieksport on rahvavaenulik, kaevandamine võib olla põhjaveele ohtlik jne. Kas pealkirja võib võtta kui Eestimaa Looduse Fondi (ELF) sõjakuulutust? Lootust puhuda üles uus fosforiidisõda, mis, nagu ammu aru saadud, oli tegelikult võitlus nõukogude võimu vastu? Kelle vastu siis nüüd sõda pidada? Keda või mida nüüd kardetakse?

Mida autor kardab? Artiklist loen välja, et õlieksporti, seda, et Eesti ekspordimaht kasvab. Samuti hirmu, et Kirde-Eestis kasvab tööjõupuudus ja inimestel tuleb Tallinnast ära minna sinna tööle.

Nagu igas teises põlevkiviteemalises artiklis, korratakse ka siin maagilist ülempiiri 20 mln t. Tuletan meelde – selle piiri seadsid inimesed, kes ei tea, mida see arv väljendab. Kas kaubatoodangut, väljatud varu või kasutatud varu? Erialainimesed teadvad, et need kolm toodangutunnust erinevad omavahel kuni kaks korda. Ja kui ühe tunnusega ei saa hakkama, siis teistega ikka saab. Peab oskama arvutada rohkem kui 10 sõrme + 10 varba piires.

Artiklis viidatakse energiamajanduse arengukavale ja märgitakse, et õlitööstus ei mahu selle raamesse. Kahjuks on see nii, sest energiamajanduse ja elektrimajanduse ja suuresti ka põlevkivi arengukava koostajate poolel andsid tooni elektrikud. Põlevkivi õlitööstuse, -keemia ja –majanduse eriteadlased, kes toona veel elus olid, suruti kõrvale ja uued tulijad polnud kavandajate silmis autoriteedid.

Kirjutades traditsiooniliselt kaevandusalade põhjaveest, kasutab autor stampi – „võib põhjavee jäädavalt ära rikkuda“. Võib, aga kas ka tegelikult? Ja kirjutab ka, et põlevkivisektor on praegu Eesti suurim veekasutaja. Demagoogiale vastan demagoogiaga: Eesti suurim veekasutaja on maaviljelus. Põllumajandus kasutab (eemaldab oma töömailt) vett tuhandeid kordi rohkem kui põlevkivikaevandused. Ja sugugi mitte puhtamat kui kaevandused. Vahe on ainult selles, et põldudelt ära juhitav vesi on tuleb peaaegu täielikult sademetest, põlevkivikaevanduste vesi vaid 80% ulatuses. Ja vahe on ka selles, et põllumajandus on "hea" ja mäendus on "paha

Soomes on kehtestatud piirangud tuumaenergia ekspordile, kirjutatakse artiklis. Nii see on ja täiesti õigesti teevad. Tuumaenergia on baasenergia ja selle ekspordiga, täpsemalt - baasenergia ekspordilepingutega peab olema äärmiselt ettevaatlik, eriti veel agressiivse majandusega lähinaabrite puhul. Aga see on juba teine teema, mis ületab tavalugeja teadmispiiri. Rääkides Eesti oma tuumajaamast, mis tagaks meie baasenergia, väidetakse artiklis täiesti õigesti, et see jaam ei saa piisavalt varakult valmis. Nii see on, kuid teades, kuidas on arenenud põlevkiviõli tootmine ja nähes ette, kuidas see edasi areneb, väidan, et ka uue tehnoloogia õligeneraatorid ei saa päris valmis enne tuumajaama. Ka õlitehaste ja eriti nende tugikaevanduste valmimisaeg kuulub optimistlike hinnangute kategooriasse.

PS. Artiklis mainitakse keskkonnaühenduste poolt tellitud uuringut. Sellega oli täpselt nii, nagu kirjutasin eelmises blogis – viidates raha nappusel telliti sellelt, kelle jutt tellijale kõige rohkem meeldib.

KESKKONNAMÕJU HINDAJATE TURUSOLKIJAD

2011-01-30T19:31:00.004+02:00

Miks valib arendaja oma kavandatava tegevuse, näiteks kaevandamise keskkonnamõju hindajaks kõige odavama pakkuja? Isegi teades, et pakkujal puudub kvalifikatsioon ja kogemus ning hindajate meeskonnas on vaid üksainus laiapõhjalise litsentsiga isik. Arvate, et arendaja tahab odavalt hakkama saada, kulusid kokku hoida, nagu nad väidavad? Seda ka, kuid tegelikult on asi hoopis muus.

Kuhu ka ei vaataks, näeme, et keskkonnamõju hindajal, kes pakub odavat tööd, puudub eelnev kogemus ja varasemate uuringute käigus kogutud andmebaas. Kuid mis peamine - sellisel turusolkijal puudub autoriteet, ja kui peakski tekkima vaidlus tema ja arendaja vahel, tõmbab ta saba jalgade vahele ning teeb mida kästakse. Sellisel hindajal pole muud võimalust, kui võtta ja kirjutada ümber arendaja materjalid, kiita need heaks ja taluda avalikkuse naeru. Aga otsustaja silmis saab saab tehtud. Mida oligi arendajal vaja.

ÜKS VANA LUGU UUES KUUES

2011-01-25T07:57:00.002+02:00

Üks vana lugu tuli meelde. Enne II maailmasõda juhtunud. Ühel Eesti riigiametnikul, lennuväe ülemal, või kes ta täpselt oli, polegi tähtis, oli talu. Või mõisasüda, mille Vabadussõjas võidelnud ohvitser sai. Ise ta talu pidnud, aega polnud, andis rendile. Aga nii mõnigi kord lendas üle oma maa, et näha, kuidas on rentnikul põllutöödega lood. Ühel suvisel lennul näis talle, et kesamaa on sõnnikut hõredalt saanud. Tallinnas maandund, saatis rentnikule telegrammi: "Sõnnikut paned vähe!" Rentnik olnud sõnakas mees ja saatnud vastu: "Sitta sa sealt lennukist näed!"

See lugu tuli meelde nüüd, kui Maa-Ameti korraldatud kaevandamistegevuse aerokontroll on viinud arvukate vaidlusteni riigiametnike ja mäerentnike vahel. Mäerentnike? Jah, just! Ega mäetööstur, kaevandaja ega arendaja, nimetagem neid kuidas tahes, pole peremees. Maavara peremees on rahvas. Riik ja amet(nik)kond on vahendajad ja kaevandaja on vaid maavara rentnik. Isegi see kaevandaja, kes võtab ja müüb kruusa oma maal, on rentnik, sest maavara on üldrahvalik vara. Ja kui kaevandaja pole peremees vaid rentnik, siis teadagi, milline on ta mõttelaad.

Teame, et rentnik, nagu kestahes sulasementaliteediga isik, tegutseb oma kasu nimel peremehe poolt antud käskude ja keeldude vahel. Käsud-keelud, see on antud juhul normatiivdokument, seaduspõhine kord. Sellist, nõukogude majandussüsteemist pärinevat ja meie ametnikele meelepäraseks saanud tegevust nimetatakse juhendipõhiseks. Teistlaadi tegevus oleks projektipõhine - sul on peremehe poolt heaks kiidetud projekt, milles kirjas, kuidas, kui palju, mis ajal ja kui kaua sa pead kaevandama. Aga sellist tegevust harrastavad meil vaid vähesed kaevandajad - arenenud arendajad. Need, kelle meeskonnas on mäeinsenere, kellel on erialase töö oskus.

Minu viimase aja kogemus on, et enamus kaevandajatest, ja kahjuks ka maavara geoloogilist uuringut tegevad isikud ignoreerivad projektipõhist tegevust. Ühed ütlevad - pole ette nähtud, teised - saame niigi hakkama, meil on (maavara geoloogilse uuringu tegemise) juhend.

Selline on hetkeolukord maavarade kaevandamise alal. Põhjus on üks ja sama nii riigi kui kaevandajate poolel. Ühelt poolt annavad tooni erialase hariduseta, insenerliku mõtteviisita, projektisuutmatud ametnikud. Teiselt poolt samade omadustega kaevandajad, kes nüüd kooris hõikavad: "Sitta sa sealt lennukist näed!"

MUINSUSKAITSE JA KESKKONNAKAITSE, MIS VAHET?

2011-01-18T07:20:00.007+02:00

Täna (18.01.11) on päevateemaks muinsuskaitse seaduse muutmise eelnõu. Üks mure oli Vikerraadiost kuuldud jutus muinsuskaitse vähesest rahastamisest võrreldes keskkonnakaitsega. Teine, hirm et muistiseid hakatakse hävitama nende teisaldamise nime all, on avatud Riin Alatalu artiklis EPL-s "Viime mälestised teise kohta?"

Ei tea, kellele peaks õpetama süsteemset lähenemist, muinsuskaitsjatele, keskkonnakaitsjatele või, mis kõige lootusetum, seadusi kirjutavatele ametnikele. Küsiks neilt: "Muinsus- ja keskkond, mis vahet neil on?"

Ilmselt on minu mõttele hõlpsam ligi pääseda Riin Alatalult laenatud näitega: poleks ju Kadrioru loss enam muistis, kui ta Kadriorust teisaldataks.

Ehk aksioomina - muistis ja keskkond ei ole lahutatavad.

Näide teiselt poolt. Keskkonnakaitsjatel on mureks puisniitude saatus. Kuid puisniidud ei ole loodus, puisniit on muistis - omaaegsete maaviljelejate tootmisressurss. Ma saan aru, et minu väide ei mahu keskkonnakaitsjate rohelise tiiva eestvõitlejate peadesse. Nende meelest on loodus kõik, mis roheline, lõhnab ja liigub. Vaatamata sellele, et kõik see, ükskõik kui sügavasse metsa me ka ei läheks, on inimese loodud: aletatud, küntud, külvatud, istutatud, kraavitatud, reguleeritud. Välja arvatud ehk vaid vabalt rändlevad linnud ja kalad ning see osa ulukeist, kelle arvukust ei piirata alt- ega ülevaltpoolt. Teisisõnu - tahan öelda, et keskkonda on kujundanud inimene alates muistsest ajast, et ka keskkond on muistis. Ehk sama aksioom teist korda - muistis ja keskkond ei ole lahutatavad.

Oleks tore kui üritataks ühendada ka keskkonna ja muististe kaitsmine ühe ideoloogia, ühe seaduse alla. Aga tean, et see on lootusetu. Meil tehakse seadusi mitte kui ühiskondlikke lepinguid vaid kui kilpi ja vappi oma kildkonnale. Muinsuskaitsjad tahavad oma seadust, keskkonnakaitsjad oma, looduskaitsjad veel omamat ja veel erilisemat. Isegi selline pealtnäha mõistlik asutus nagu ülikool tahab oma, isiklikku seadust. Prestiižiseadust. Aga see on juba teine teema.

Illustratsiooniks foto arheoloogide muinsus- ja keskkonnavaenulikust tegevusest Rebala külas Lastekangrutel.

KESKERAKONDLIK KESKKONNAKAITSE

2011-01-17T11:12:00.007+02:00

Tänane (17.01.11) keskerakondlik propagandaüllitis Pealinn on valimiskelku lohistama nõutanud Eestima Looduse Fondi. Ja nii räigelt, et äratas mu talveunest.

Mis neil (ELF) teha, hea meel, kui mullitamiseks saab poolteist lehekülge ja tekst pannakse paika temaatiliste küsimustega. Loo pealkiri, nagu ajalehtedel tavaks (muuseas - ka tänase EPL esikülje oma, kuid teisel teemal) lahmib: "Valitsus keskkonnast ei hooli: kaevandamine ähvardab tulevikus hävitada sookeitsealad".

Jutt ise on nii tavaline kompilatsioon oletustest ja ajatutest faktidest, et ma ei lasku neid selgitama ega vaidlema. Kel tahtmist, lugegu ja mõistatagu, mida see kaevandamine siis ikkagi teeb - kas kuivendab soid või hoopis kasvatab neid? Sest need langatatud alad (paberväljaandes tagant kolmanda lõigu lõpp) hoopis suurendavad soo-alade vee massi. Aga seda teavad spetsialistid, mitte kiibitsejad (ELF).

Näen probleemi muus ja laiemalt. Kui peaks juhtuma, et pärast valimisi saab majandusministriks keskkerakondlane (ja miks ei peaks?), siis mida tema ette võtab, kui praegu põlevkivitööstuse juured ära kärpitakse? Teame ju, kui radikaalse otsuse langetas riigi huvides keskerakondlasest majandusminister 2006. a - riigistas raudtee. Miks arvata, et kasumliku tulevikuga põlevkiviõlitööstuse riigistamine on majanduslikult mõtleva keskkerakondlase jaoks vähem ahvatlev? Teame ju, et keskkerakonnas on vägagi tugevaid põlevkivipoliitikuid, kes oma jutu järgi teeksid paljusid asju paremini. Ja miks ei peaks?

RAHA TULEB, RAHA LÄHEB

2011-01-03T07:57:00.004+02:00

Need rahad raha tulid meile 1947. aastal vahekorraga 10:1. Enne reformi oli sajane olnud 1000 rubla. Saja rubla eest sai 2,5 liitrit viina.

1961. vahetati need sajased välja ja sajast sai kümme. Need seitse olid jäänud madratsi alla ja jäid igavesti sajasteks. Kümne rubla eest sai siis 2 liitrit viina

1992. vahetati rublad kroonideks ja kümnest (rublast) sai üks kroon. Ühe krooni eest viina ei saanud.

2011. vahetati kroonid eurodeks ja ühest kroonist sai 6 senti. Kuus senti saad tühja pudeli eest.

KUI MA VEEL NOOR JA LOLL OLIN

2011-01-01T12:37:00.002+02:00

... siis mõtlesin, et kunagi saab mul olema auto, mis ristmikul 90-kraadise pöörde teeb. Nüüd on mul auto, mis ristmikul 180-kraadise pöörde teeb.

KUI MA VEEL NOOR JA LOLL OLIN

2010-12-31T09:29:00.004+02:00

... nii umbes 65 aastat tagasi, unistasin, et loon kunagi sellise riigikorra, milles iga kodanik saab äraelamiseks piisava osa rahvatulust. Hoolimata sellest, kas ta teeb midagi kasulikku või ei. Kes tahab rohkem saada, võib töötada. Nüüd tuli Valdur Lahtvee minu ideega välja. Noor see Valdur ei ole.

KUI MA VEEL NOOR JA LOLL OLIN

2010-12-30T13:04:00.002+02:00

... nii 65 aastat tagasi, siis arvasin, et tulevikus saab mul olema maakaart, millel alati punase täpina on näha, kus ma parajast olen. Ja ennäe - ameeriklased tegidki GPS-i.

UUTMOODI EUROD

2010-12-29T10:16:00.003+02:00

Uuel aastal tuleb käiku mitmesuguseid eurosid.

Vasakpoolne, vahetuskursiga 28 EEK = 1 ДСК (дар соборного купола = annetus pühakoja kupli heaks, ehk lihtsamalt - katuse panemiseks) on mõeldud Lasnamäe katedraali ehitamiseks hangitud raha legaliseerimiseks.

Keskmine on Hiiu Euru, mille abil hiidlasi identifitseeritakse, et nad praamil hinnaalandust saaksid seni, kuni nad nii inimesteks tunnistatakse, et nad praamil ID kaarti võiksid kasutada.

Parempoolne - tere euro - on mõeldud pihku pistmiseks neile, kes ilma rahata tere ei ütle.

MINEVIKUST OLEVIKKU

2010-12-26T09:17:00.006+02:00

Protsess kalade ja vee pärast

Ühe poole advokaat astub üles ja ütleb:

„Elektriühing „Elektritöpslite A/S" rajas orutõkke selle ja selle jõe ääres, kus leidub kalu. Need kalad, niihästi need, mis välja on püütud, kui ka need, mida veel välja püütud ei ole, niihästi täiskasvanud kui ka veel koes olevad, niihästi need, mis praegu on olemas, kui ka need, mida on oodata tulevikus, – kõik need kuuluvad kalastusettevõtjaile „Doodle, Foodle, Pojad ja Nõbud". Orutõkke ehitamise läbi on ühing „Elektritöpslite A/S" valmistanud kahju firma „Doodle, Foodle, Pojad ja Nõbud" kaladele. Seepärast tuleb kehtivate seaduste alusel ühingul „Elektritöpslite A/S" maksta firmale „Doodle, Foodle, Pojad ja Nõbud" 235 743 dollarit 53,5 senti kahjutasu juba valmistatud ja veel oodatavate kahjude eest."

Siis astub vahele teise poole volinik ja ütleb:

„Elektriühing „Elektritöpslite A/S" ei rajanud orutõket mitte firma „Doodle, Foodle, Pojad ja Nõbud" valduses olevale krundile, vaid iseenda, ühing „Elektritöpslite A/S" valduses olevale krundile. Firma „Doodle, Foodle, Pojad ja Nõbud" kalastusettevõte on orunõost täpselt 135 miili 78 jardi 2 jala 4 tolli kaugusel. Ühingule „Elektritöpslite A/S" ei lähe absoluutselt mitte korda, kas nii kaugel orutõkkest firma „Doodle, Foodle Pojad ja Nõbud" kalapüüki harrastab või mitte. Seepärast ei ole ühing „Elektritöpslite A/S" vastava seaduse art. 7541 § 186 punkt 58-c märkus 14 põhjal kohustatud firmale „Doodle, Foodle, Pojad ja Nõbud" ühtainustki senti maksma."

Kohtunikel tuleb nüüd otsustada, kas üks pool on rikkunud teise poole omandiõigust või ei ole.

Ja ühelegi kohtunikule ei tule mõttesse, et on olemas veel kolmaski pool. Ja see kolmas pool on riik. Keegi ei esita kohtunikele küsimust, kas riik selle orutõkke ehitamise tõttu kaotas või võitis.

Ka meil vaieldakse, aga mitte kohtu ees, vaid teaduslikel nõupidamistel. Ja seal ei esine mitte advokaadid, vaid teadlased. Ja nemad vaidlevad hoopis teistviisi. Meie juures ei vaielda selle üle, kelle omandiõigust on rikutud. Kalade ja kalade all olevate vete, õhu ja maa omandiõigus kuulub kogu riigile. Ja meil lahendatakse küsimus nõnda: kas on tammi ehitamine kogu maale kasulik või mitte? On see kasulik, tuleb ta ehitada. On see kahjulik, siis ei tohi teda ehitada. Kahjud ühes kohas tasub rikkalikult see kasu, mis teises kohas saadakse. Meil on ju ühine kassa.

Kogumikust М. Ильин, Горы и люди, М. Л. 1936. Eesti keeles – M. Iljin, Mäed ja inimesed, Tartu, RK Teaduslik kirjandus, 1947, lk 176…177. August Sanga tõlge, eessõna ameerika lugejale Maksim Gorkilt.

LAPSED ON MEIE MAA VARA

2010-12-19T10:18:00.004+02:00

Kes siis veel meid välja aitab suurest lumest ja Lasnamäe masendusest?

KUI KIIRESTI TAASTUB ME TURVAS

2010-11-12T08:15:00.004+02:00

Kui Isaac Newton võhikutele gravitatsiooniseadust üritas lahti seletada, siis rääkis ta kukkuvast õunast. Rääkis, miks Maa tõmbab õuna rohkem, kui õun Maad. Sellest ka legend, et gravitatsiooniseadus tuli Newtonile pähe, kui nägi puult kukkuvat õuna.

Teadusringkondades liigub ka teine legend: Kui sir Newton tegi gravitatsiooniteooriast ettekande kolleegidele ja tõi näite kukkuvast õunast, siis akadeemikutel tekkis diskussioon, kuidas suurendada Inglismaa aedade õunasaaki ja kuidas aretada maitsvamaid kohalikke õunu, et vähendada nende puuviljade importi Prantsusmaalt.

Midagi sellist toimus ka eile, 11. novembril sel aastal, kui pr Mall Orru kaitses TTÜ mäeinstituudis doktoriväitekirja Eesti turbarabade kujunemisest sõltuvalt maastikuvormidest ja toitumisest. See oli põhjalik teaduslik uurimus soode ja rabade geneesist, tüüpidest ja muust.

Kuid akadeemikuid, kes ka olid tulnud kaitsmist kuulama, huvitas kõige rohkem see, mitu millimeetrit aastas Eestis turvast juurde tuleb. Dissertant ei andnud ühenumbrilist vastust, sest ta on teadlane, erialainimene, kes teab kõiki asjaolusid, mis määravad turba kasvumäära. Ühte ja kõiki rahuldavat arvu, lihtsalt ja selget, ei ole võimalik anda.

Miks tekitas see arv huvi? Asi on selles, et mingi primitiivse arvamuse kohaselt on turvas taastuv loodusressurss. Korrutades aastase juurdekasvu soode pindalaga, saaks teada, kui palju meil aastas turvast juurde kasvab, ressurssi taastub. Ja sellest lähtuvalt võiks sama palju ka aastas kaevandada.

See võib nii olla, kuid kahjuks ei kasva turvas seal, kus teda saab ja tasub kaevandada - sadamate ja soojuselektrijaamade läheduses. Turvast kasvab juurde tarbijatest ja veoteedest kaugel, looduslikel aladel, kaitsealadel. Ega taastu kaevandatud ja kaevandamisel olevatel aladel, seal kus teda kõige rohkem vaja. Aga akadeemikutel oli vaja numbrit mida kasutada meedias, komisjonides, ministeeriumites.

Vaimukalt ja täpselt resümeeris turba juurdekasvuprobleemi üks kaitsmiskomisjoni liikmetest: "Mis kasu mul sest on, kui ma tean, et mu juuksed kasvavad kaks sentimeetrit aastas. Keset pealage, seal, kus mul on neid kõige rohkem vaja, nad ei kasva."

Ühinen kolleegi arvamusega, sest ka minu pea on väljaspoolt üsna lage.

JÄLLE ON KAEVANDAJAD SÜÜDI

2010-11-03T07:40:00.004+02:00

... et Thüringenis maa sisse kukkus. Teate küll seda 1. novembri uudist:

Kohe tormati otsima kaevandajat, kes selle augu tekitas. Et saaks kompensatsiooni nõuda. Oli ju teada, et paari-kolme kilomeetri kaugusel oli kaalisoolakaevandus. Unustati seejuures, et sealne maapõu koosneb kivimitest, mis aeg-ajalt ikka nihkuvad (kildad), lahustuvad (lubjakivid) ja voolavad (savi). Nii ilmub seal igal aastal paarkümmend suuremat ja väiksemat auku. Ka seal, kus kaevandust lähedalgi pole. Nagu ka seekord:

"Im Fall von Tiefenort erklärte das Umweltministerium, der Erdfall sei nicht auf den Bergbau zurückzuführen."

Muuseas, ka Eestis on selliseid asju juhtunud. On avanenud karstiauke siin ja seal. Ka kaevandamata alal. Aga kui see on juhtunud Jõhvi vallas, siis põlevkivi kaevandajad on augu täitnud. Igaks juhuks. Mis sellest, et karst, mitte kaevandus augu tekitas. Parem kiiresti täis toppida nii auk kui kaevandamisvastaste lõuad.

KIVIÕLI LAPITEKK

2010-10-26T07:37:00.005+03:00

Põhja-Kiviõli põlevkivikarjääri taotletav laiend näeb välja kui lapitekk. Pruunid laigud, mis on söötis rohumaad ja lagedaks raiutud metsakvartalid, on maaspekulantide käes. Hele ala nende vahel on riigimaa. Nii ühtede ja teiste all on riigi energeetiline ressurss ehk meie rahva ühine vara - maavara, nimega põlevkivi. Riik soovib volitada mäetöösturit oma ressurssi kaubastama - põlevkivi väljama ja õliks ajama et seeläbi väliskaubanduse bilanssi paranda. Aga ei saa. Kaevandamiseks vajaliku maa kokku ostnud spekulandid tahavad oma osa. Kusjuures nende osa, väidavad nad, on kümmneid kordi suurem kui see hind, millega nad maa ostsid. Spekulantide väidet toetavad kinnisvara hindajad, kes, vaevalt et ebateadlikult, kinnitavad, et maavara kuulub maa juurde. Kui nii mõelda, siis peaks maaomanikele kuuluma ka tuul, mis maalapist üle käib. Ja kui see tuul peaks puhuma naabrusesse püstitatud elektrigeneraatori suunas, siis tuleks ka see maa hinnale juurde panna. Ehk teisisõnu - tuulegeneraatorite lähikonna maa hind peaks olema kõrgem, kui muidu.

See oli nali. Kuid nali ei ole see, et maaspekulantidele teeneid osutanud kinnisvaraekspert ei tea, et maavara ei ole kinnisasja päraldis. Aga küllap ta juba teab.

Aga lapitekist ka.

Lapitekke tegid meie vanaemad seepärast, et riiet nappis. Nüüd kujundavad "lapitekke", mis varsti kosmosefotodelt paistavad, mäetöösturid, kellel napib kaevandamismaad. On seda ennegi teinud. Kohtla-Vanaküla on lapitekk, kus kaevandatud maa vahele kiiluvad viimaste mohikaanlaste majad ja aiad. Kuid seal asi juba laabub. Maaomanikud, kes näevad, et kaevandatud maast kujundatakse uus ja parem maa, on nõus sellest ajutiselt loobuma.

Avakaevandamisel on selline asi võimalik. Algul väljad siit, kust saad, hiljem sealt, kus maaomanik on maast loobunud. Kas ajutiselt või alaliselt, vahet pole, mõlemal juhul on ta, maaomanik saanud õiglase hinna. Mitte spekulatiivse, nagu nõutakse antud kaasuses.

Allmaakaevandamisel on asi pöördumatu. Ida-Virus, Võrnu küla mail on selliseid kohti, kus kaevandus on, vastu tulles üldsuse häälekale soovile, jätnud taluhoonete all põlevkivi väljamata. Aga paari aasta pärast on maja maha jäetud, kõdunenud, hävinud. Ja sellega on hävinud ka osa meie rahvuslikust rikkusest, põlevkivist, sest see jäi osmiku alla tugitervikusse. Kusjuures maatoeks jäänud põlevkivi oli palju rohkem väärt kui kõdunud maja.

Midagi sellist võib juhtuda ka Kiviõlis, kui jätkatakse koera saba (seda, mida liputavad maaspekulantid) jupitamist.

PS. Mitte kogu heleall maa siin pildil, mis on skännitud tänasest (26.10.10) EPL-st , ei ole vaba riigimaa. Pildi parempoolses osas, mäeeraldise punase kontuuri sees olev hall ala on ammendatud. Pilt on EPL-l vana. Praegu väljatakse karjääriala lääneosa tipmises tipus viimaseid tonne.

KOLMAS PROHVET TULEMAS

2010-10-21T10:11:00.002+03:00

Eesti tuntud prohvetid on seni olnud prohvet Maltsvet ja vend Vahindra. Esimene ei jõudnudki Lasnamäe veerel laagris olles ära oodata, millal Tallinn-Helsingi laev käima pannakse. Teine, vend Vahindra, diskvalifitseeriti maratonijooksul, sest kasutas dopinguks toorest kaalikat. Nüüd on kerkimas kolmas prohvet, helilooja-astronoom Urmas Sisask , kes eile (2010.20.10.20.10) loitsis Tuhalas kaevu. Eriti vaimustuses olid BREM kinnisvara hoolealused, kes usuvad, et nüüd lõpuks hakkavad saama vett, mille eest ei tule maksta.

KIVIÕLI PÄTIMÄNGUD

2010-10-21T08:32:00.002+03:00

Tudengipõlves „tegime pätti“. Pätitegemist oli kolme liiki. Esimest järku ehk „lihtpätt“ oli see, mille Üks tegi Teisele. Näiteks Üks pani täis sülitatud kondoomi musta pesu pakki, mille Teine oli valmis pannud emale saatmiseks.

Kõrgemat sorti, ehk „teist järku pätt“ oli tegu, mille Üks Teisele provotseeris. Näiteks korraldas nii, et Teine kirjutas vabanduskirja oma pruudile asja eest, mida ta (Teine) polnud teinud ja millest ka pruut midagi ei teadnud.

Kolmas järk oli tipptase. Näiteks Üks pani avalikku kohta kuulutuse, millega Teine kutsub kõiki suuremat sorti peole ehk „labrakale“. Kuid asi pöördub kriminaalseks, sest kuulutus oli pandud üles tundlikku kohta. Teine, et halvimast pääseda, palub oletatavat süüdlast, kaasvõitlejat Üks, olla armulik ja tulla juurdlusorganitesse selgitama, et asi oli lihtsalt nali. Üks, kellel hakkab halb, tunnistab üles ja soostub. Ja alles juurdlusorgani ukse ees tunnistab Teine Ühele, et tal õnnestus teha „kolmandat järku pätt“. Mingit juurdlust polegi.

Sellist tipptasemel pätitegemist olen näinud ühes ammuses telelavastuses.

Eile (2010.20.10.20.10) rääkis Pealtnägija, kuidas seda tehakse Kiviõlis

TUHALA TSIRKUS

2010-10-19T08:21:00.004+03:00

Sain sellise e-kirja:

Tere, Looduse kutse,
Mina, Urmas Sisask, Eesti rahva nimel kuulutan Tuhala ja Nabala karstialad rahvusvahelise tähtsusega loodukaitsealadeks. 2010 aastal, 20.10 kuupäeval, 20.10 kell. Tuhala Nõiakaevu juures, mille pühitsemine toimub 20minutit ja 10 sekundit.
Lugupidamisega
Helilooja-astronoom Urmas Sisask koos Eesti Rahvaga
Lisainfo; Merje Ottmaa-Urmas Sisaski esindaja 56660067 merje.ottmaa@gmail.com merje.ottmaa@gmail.com>

Kirja sain tänu Paevanale, kes tunneb huvi, kas üritusel on ikka piisavat pinda.

See on tema mure.

Minu mure on, et Tuhalat kasutatakse kurjasti ära. Sellega ei tehta sellele loodusimele head. Kui tsirkusega lähevad kaasa kohaomanikud oma kodurahu huvides, siis sellest saan veel aru. Kui seda teeb Tuhala nõiakaevu Ustav Valvur reklaami huvides, siis see on juba kurjast. Kui aga muusik loodab saada kuulsaks nagu oli fosforiidisõja prohvet Juhan Aare, kelle niiditõmbajaks oli akadeemik Endel Lippmaa, siis võiks mõelda, mis saab siis, kui su kest laguneb. Nagu Juhan Aarel praegu juhtus. Aga mõtlemine on raske töö. Kui mõtteruum on ahtakene, siis hakataksegi ennast võõraste sulgedega ehtima. Praegusel juhul siis võeti juhuslikud arvud ühest juhuslikuse ajaarvetustabelist: 2010.20.10.20.10. Kusjuures kellaaeg on suveaeg, mitte vööndi- ehk päikeseaeg.

Õndsad on need, kes on vaimust vaesed, sest nende päralt on taevariik, lausus üks paljudest prohvetitest.

LASNAMÄEL PÜHA SILO

2010-10-16T09:59:00.006+03:00

vaata ka etemat

PÄEVA KOMM - TšIILI KAEVURITE PÄÄSTMINE

2010-10-13T10:16:00.004+03:00

Nagu ütles kolleeg Ingo tänahommikuses (13.10.10) ERR saates, pole tšiili kaevurite päästmises muud erilist midagi, kui et sellest tehti meediasündmus.

On küsitud, kas Eestis võib ka midagi sellist juhtuda. Võib, ja kui juhtub, siis mitte nii vaid teisiti. Mitte kivimid ei tõkesta kaevurite väljapääsusid, mida meie kaevandustes on palju, vaid vesi. Meie suurim oht, mida me loomulikult teame ja väldime, on vee sissemurd. Näiteks uppunud Ahtme kaevandusest, mis on Estonia kaevandusest kõrgemal. Mis siis toimuks, lugege .

Kuigi viidatav ajaleheartikkel on täis eksitusi, on pilt tõepärane. Just nii toimuks see ka meil. Ah, et mis artiklis valesti? Kõigepealt, igaüks peale ajakirjaniku peaks aru saama, et 25 kuupmeetrit tunnis on tühine kogus. Ilmselt unustati, et peaks olema ikka 25 tuh kuupmeetrit tunnis. Ja kui oligi seal see tühine 25 kuupi, siis meie põlevkivikaevandustes mõõdetaks vett ikka tuhandetes kuupmeetrites. Ja et mitte süsihappegaasi ei imbu kivisöekaevandussse maapõuest, vaid ikka metaanirikast plahvatavat kaevandusgaasi. Ja kaevanduses pole tunnelid vaid strekid ehk käigud, mida mööda kõnnitakse. Ja püstsed šurfid ning šahtid, mille kaudu inimesi tõstetakse ja alla lastakse.

Ja veel. Meediast jäi kõrvu, et tsiili kaevurite meeskond ei loomastunud maa all tänu sellele, et nendega oli autoriteet. Allmaameeste pealik, ükskõik, kuidas teda nimetada: vahetusülem, foreman, mäemeister või steiger.

Allmaakaevurid on kõikjal ja alati meeskond, täpselt samuti kui laevas. Allmaamehed on rinnutsi looduse stiihiaga, nagu mehed merelgi. Seepärast tulevad eluga välja need, kellel on autoriteetne pealik. Mees, keda usaldatakse ja austatakse. Mees kes teab ja tunneb oma mehi ja keda mehed tunnevad. Mingi analoogia on siin ka eesti põlevkivikaevuritega, kes meie iseseisvusaastate alguses pidid august välja rabelema. Majandusaugust. Tulid välja. Siis oli selline mees olemas. See oli Väino Viilup. Lootkem, et põlevkivikaevurid ei pea uuesti majandusauku varisema.

VANA VARESE VAAKUMISED 30

2010-10-09T18:50:00.003+03:00

Viru ärikad

Vana Vares küsi mult, et kas ma, vanem mees, tean, kes olid need viru ärikad, kellest kohtlased nüüd iga päev räägivad. Tean-tean. See oli ammu, kui turism oli ’in’. Sestap tehti in-turistidele Talina linna Viru hotell, kus tuhalaste libarebased neid teenindasid. Aga Viru ukse ees hakkasidki hakkajamad räbalased põdramaalastelt teksaspükse jalast võtma, et libarebastel hõlpsam oleks. Isegi eriline viin aeti selleks äriks – Viru Valge. Jootsid põdramaalastele ja tegid nad teksatuteks. Aga teksad sokutati edasi mitte ühes tükis vaid säärhaaval. Nii sai ühest paarist kaks pakki. Sest kes paki ostis, ei sel suurest õnnest aru polnud sisse vaadata ega näha et vaid ühe jala jaoks. Teine jalg jäi teist juhust ootama.

Selline sokutamine käis Viru ees. Sellest ka hotelli nüüdne nimi Soku-Viru. Sellised olid need Viru ärikad. Nüüd on nad Virust kaugel – kes tegi karjääri, see sai vanaks vanaks. Kes koksati ära ja maeti karjääri, see jäi nooreks. Aga küllap on neil ka poegi ja tütreid, kes Viru äri au sees hoiavad. Ja kuulda, et Virumaal. Ainult, ei nad enam teksaäri tee. Nüüd juba raha-äri. Põdramaalastelt suurem summa ja siis jupphaaval edasi.

Tähelepanu! Tegemist on järjejutuga. Arusaamatuste tekkimisel pöörduge eelmiste osade poole!

Kõik siin kirjeldatud isikud ja sündmused on välja mõeldud. Sarnasuse või kokkulangemise puhul kinnitan, et tegu on ühe teise isikuga, kelle nime ma ei saa avaldada või sündmusega, mis juhtus teises kohas ja teisel ajal. Kus ja millal, seda teab vares.

LASNAMÄE VALITSEJA

2010-10-09T18:38:00.002+03:00

Lasnamäe on kajakate kaitseala, seepärast ärge mõelgegi siin ehituslubjakivi kaevandama hakata.

IN MEMORIAM ENN SOOVIK

2010-10-06T08:31:00.006+03:00

Lahkus Enn Soovik, hüdrotehnikainsener, esimene spetsialist väljaspool kaevandajate ringkonda, kes julges tunnistada ja kirjutada, et põlevkivi allmaakaevandamise mõju ei ole selline, nagu seda kujutatakse.

Tema viimane artikkel ilmus septemrbikuu Eesti Looduses ja oli pühendatud Tuhala Nõiakaevule. Tüüpilise insenerina võttis Enn valemi, pani sinna arvud sisse ja resümeeris: "Teemaga tegelevad eksperdid ja riigiametnikud on väitnud ..., et säärane oht on põhimõtteliselt välistatud. Näitan, et oht on siiski reaalne."

Artikkel tervikuna ilmub võrku alles kuu aja pärast. Kuid poleeemika käib. Olavi Tammemäe, too "riigiametnik" Enn Sooviku sõnutsi, väitleb keskkonnaministeeriumi kodulehel: "Kas teadmised väärivad usku".

Mis siis ikka, Eesti Loodus asjaliku ajakirjana küsis kommentaare kõigilt, keda autor oli nimeliselt maininud, ka minult. Kirjutasin, ja see ka avaldati artikli juures:

"Enn Soovik, vaieldamatu spetsialist põhjavee ülemise, nn pinnasevee kihi käitumise alal, rakendab hüdraulika seaduspärasusi Nabala-Tuhala veekogumi jaoks mõnevõrra lihtsustatult. Nabala-Tuhala alal on tegu kivimite ja setete mitmekihilise pakiga, kus nn ühekihiline mudel ei ole piisavalt täpne. Sellistes arvutustes tuleks silmas pidada et, sügavamal kui 10…15 m on maapõuel hoopis teised hüdrogeoloogilised omadused kui maalähedases pinnases.

Torkab silma ka teine, sedalaadi arvutustes väga sageli esinev lihtsustus, nimelt maapõue süstemaatilise anisotroopia ja rikutuse (karst, praod, lõhed) kõrvale jätmine. Selles mõttes on nii Kerkise, kui ka teiste autoriteetide valemite kasutamine ebetäpne, mida tunnistab ka autor.

Kokkuvõtvalt – põhjavee taseme alanduskõver ei ole nii sujuv ja nii angev kui joonisel 2. Märksa täpsemad on Eesti Geoloogiakeskuse spetsialistide ruumilise modelleerimise ja vaatlusandmete abil saadud alanduslehtrid ja –kõverad, mis näitavad väiksemat alanduslehtrit.

Peale selle. Enn Soovik mainib mõjurina ka Nabala-Tuhala alal, nagu kõikjal Põhja- ja Lääne-Eestis esinevat karsti. Karst kui nähtus on üldteada. Kuid vähem teatakse ja sageli ka ignoreeritakse, et suurem osa karstiriketest on täitunud savi ja savikate setetega. Seega suur osa karstiriketest mitte ei juhi vett vaid on looduslikud tõkked vee liikumise teel. Karstirikked on leitavad maapõue geoloogilisel uuringul – sügavamad elektrilise profileerimisega, maalähedasemad – georadariga. Seepärast on kõnealuse ala kavandatav täiendav geoloogiline uuring suurt tänu väärt. Kuid peab teadma, et kui karst pindmise uuringuga leitakse, ei tähenda see, et leiti allmaajõgi või tühemik. Võidakse leida hoopis veetõke. Teadaolevalt on Põhja-Eesti karstivööndid kirde-edelasuunalised. Seega võiks autor oma väite, et karjääri mõjuala on lõuna suunas (risti karstivööndite suunaga) esitama ettevaatlikumalt. Kaevanduste veeprobleeme põhjalikult uurinutele on teada, et alanduslehter ja põhjavee liikumine kaevandite ümber on just kirde-loodesuunaline. Seega käsitletaval alal mitte Nõiakaevu suunas. Kaevandamise mõju Nõiakaevule ei saa põhimõtteliselt eitada ja seda pole ka tehtud. Kuid kaevu keema panev suurveetulv on mitmeid suurusjärke võimsam, kui võimalik äravool karjääride suunas."

Oma artikli lõpus, pärast minu, Rein Perensi, Olavi Tammemäe ja Indrek Tamme kommentaare on Enn Soovikult veel mõned laused:

"Diskussiooni järgmises ringis ma osaleda ei soovi."

Mis tähendab, et ta teades oma raske haiguse kulgu...

Ja veel temalt: "Arvan, et peale allkirjade kogumise ja Urmas Sisaski helindi väärib Nõiakaevu probleem ka erapooletut professionaalset käsitlust."

Mis tähendab, et insenerina kvalifitseeris ta hüsteerikud - nii allkirjade kogujad kui ka Urmas Sisaski üsna üheselt ebaprofessionaalideks.

EURO SUURENDAB PÕLEVKIVI VARU

2010-08-29T09:24:00.003+03:00

Põlevkivi, nagu mistahes maavara varu määratakse selle järgi, millisena teda tasub kaevandada. Näiteks lubjakivi, milles on liiga palju saviollust, ei vääri kaevandmist. Ja ka liiv, mis pole küllalt sõmer, pole mingi ehitusliiv. Sestap ongi paika pandud, kui hea peab mingi kivi olema, et oleks maavara.

Preagu on kirjas, et põlevkivi on maavara siis, kui tema lademes on energiat vähemalt 25 gigadžauli ruutmeetri kohta. Igapäevamõistes - rohkem kui 7 megavatt-tundi ehk 7000 kilovatt-tundi energiat igal ruutmeetril. Kes maksab kilovatt-tunni eest vähemalt ühe krooni, saab aru, et põlevkivi varus on maa all igal ruutmeetril 8000 kr eest geoloogilist energiat. Kuidas ja kui palju sellest kätte saab, see sõltub juba kaevandusvastaste suvast. Ja üldse pole jutt sellest.

Jutt on sellest, et kunagine Eesti Põlevkivi pole enam pikima tööeaga põlevkiviettevõte maailmas. Pärast seda, kui Eesti Energia tegi kaevanduskontsernist oma kütusetsehhi, sai maailma vanima põlevkiviettevõtte au endale Kiviõli Keemiatehas.

Ja läkski jutt kõrvale. Hoopis sellest tahtsin kirjutada, et kui enne oli EP, ehk Eesti Põlevkivi, siis nüüd on EEK, ehk Eesti Energia Kaevandused.

EEK ei kõla hasti. Eriti siis, kui tuleb euro. Minu ajaveebi pidevad lugejad peaksid mäletama, et üks mu noor kolleeg arvas, et kui tuleb euro siis ka kaevanduste ja karjääride kogum saab uue nime - European Undegronud Resourses ehk EUR.

Aga millist põlevkivi siis EUR võiks kaevandada? Kui hea peaks kivi olema, milline oleks tema väärtus? Ja tuligi maatarkadel mõte, et ega ikka ei sobi küll, kui põlevkivi kaevandamisväärsuse alampiiriks on 25 GJ/m2. Sest 25 krooni on ilmselge nõukogude jäänuk 25 rublasest kupüürist. 25-st kupüüri euromaailmas ei tunta. Ei kõlba!

Ja ongi tulemas otsus, et põlevkivi kaevandamisväärsuse alampiiriks saab olema 15,6466 GJ/m2. Igati selge sott ja arv. Mis sest, et devalveerimine. Kes sest aru saab.

Aga mis selle taga on? See tähendab, et kaevandada tasub ka palju viletsamat põlevkivi kui seni arvati. Ja varuks see ka võetakse. Ja nii saab varu palju suurem olema. Kohe mitme miljardi tonni võrra. Ja sedavõrra suurem saab olema ka Eesti Energia väärtus.

Ah, et kust need miljardid tonnid tulevad? Eks ikka sellest, et Ida-Virumaa põlevkivivarule võetakse lisaks kogu see põlevkivi, mida on Lääne-Virus ja ka Järvas. Harjusse jõuab maardla ots vaid natukene, no nii Kuusaluni, mitte kaugemale.

EESTI PÄEVALEHT ÕPPEVAHENDIKS

2010-08-28T09:12:00.003+03:00

Eilne (27.08.2010) EPL avaldas intervjuu meie teaduskonna kasvandiku Henri Ormusega, kellest vahepeal on välismaal saanud kahekordne magister ja tuumaenergeetika spetsialist. Hüüdlauseks (pealkirjaks) on "...unustage jutt väikesest reaktorist!". Mulle lugu meeldis. Väga. Möönan, et osaliselt ka sellepärast, et kattub täielikult minu analüüside ja uuringute alusel tekkinud veendumusega.

Tänane (28.08.2010) EPL vahendab teavet Tsiilis süvakaevandusse lõksu jäänud kaevuritest ning nende elu hoidmise ja päästmise tehnikast. Täpselt, reaalselt, illustreeritult. Internetisandmeil koostatud kirjutise pealkiri on elusalt maetud ehk jõuluks koju.

Selliste lugude pärast soovitangi, et võtke EPL insenerihakatiste õppevahendiks.

PS. Tänases lehes on ka meie valveakadeemiku Anto Raukase toetusavaldus Henri Ormuse jutule,

LAS OLLAGI NII

2010-08-19T17:08:00.000+03:00

TŠURNALISM - TSURALISM

2010-08-19T10:16:00.003+03:00

Tänases (19.08.2010) Postimehes kirjutab Tiina Kangro Bermuda kolmnurgast. Õigemini küll ajakirjanduslikust jamast, mida lugejale kaela määritakse pseudo- ja parateaduse varasalvest. Antud juhul laevade uppumisest gaasimullidest kergeks muutunud vees. Ehk mõni mäletab - see pidi juhtuma ka Läänemeres, kui Vene-Saksa gaasjuhe Soome lahest šampuse teeb. Teisiõnu - kirjutab, miks tulevad meediasse lood Loch Nessist, jetidest, energiasammastest, Tuhala nõiakaevu kuivamisest ja muust sellisest. Ega see pole vaid meie mure. Ingliskeelses maailmas, kirjutab TK, räägitakse žurnalismi muutumisest tšurnalismiks (sõnast churn). Jäin mõttesse, kuidas seda uusmoodustist eesti keeles kasutada. Ja tuli kohe ette sõna tsuralism.

Miks mitte? Tsura on murdes, täpsemalt - setu keeles poiss. Kindlasti tuli see sõna Kagu-Eestisse slaavlastelt. Чурак, чурбан on vene keeles nott. Ja mitte ainult. Kunagi sain teada, et kui vene keeles võib nottidest ja savist laotud allmaakäiku sulgev sein olla чураковая перемычка, siis lääneslaavlaste kuuldes ei maksa nii öelda. Neil pidi igal mehel olema curak või midagi sellist. Ja polegi keeruline edasi mõelda, kust tuli setu keelde tsura ja üldkeelde türa.

Nii et tsuralism sobiks küll seda laadi žurnalistika vasteks.

VANA VARESE VAAKUMISED 29

2010-08-14T10:22:00.002+03:00

Kange kiviõelane

Üks kiviõelane on eriti väge täis. Ta oli üksvahe äri ajanud ja tal oli äris paarimees olnud. Aga paarimees oli talle püksi sittunud. Mitte omale, ikka temale. Nagu äris ikka. Ja siis oli paarimees Helveetsiasse lennanud. Ja sealt Taimaale ja tagasi. Ja nii edasi. Ja tagasi. Aga Taimaa õhulaevad, teadagi, lendavad otse üle kiviõelaste maa. Hakanud siis too kiviõelane maid kokku ostma, et vaatame, kaua sa sittur lendad mu maa kohal. Meil on ju asjaõigusseadus, mis ütleb, et „Kinnisomand ulatub maapinnale ning õhuruumile ülalpool ja maapõuele allpool seda pinda sellise kõrguse või sügavuseni, milleni ulatub omaniku huvi kinnisasja kasutamisel.“ Ja kuna tol kiviõelasel oli huvi kasutada oma kinnisasja lendu läinud ärikaaslase nöökimiseks, siis ütles ta, et ärgu lennaku ükski õhulaev, milles tema endine paarimees puhaste pükstega sees, üle tema maa. Et ei anna lennuluba ja kõik. Ja mis ametnikel teha – seadus on seadus – ei andnudki helveetsia õhulaevadele lennuluba üle kiviõelase maalappide.

Ega ka maavaradele nende all.

***

Tähelepanu! Tegemist on järjejutuga. Arusaamatuste tekkimisel pöörduge eelmiste osade poole!
Kõik siin kirjeldatud isikud ja sündmused on välja mõeldud. Sarnasuse või kokkulangemise puhul kinnitan, et tegu on ühe teise isikuga, kelle nime ma ei saa avaldada või sündmusega, mis juhtus teises kohas ja teisel ajal. Kus ja millal, seda teab vares.

VANA VARESE VAAKUMISED 28

2010-08-10T13:06:00.002+03:00

Oo jama!

Hakkasid kohtlased uut kaevandust tahtma. Vana oli nii suureks ja laiaks läinud, et ei jõudnud enam töökohale ega tagasi. Sellist pisikest kaevandust tahtsid. Aga selle kaevandusega oli igavene jama. Nii suur jama, et pani soiguma: „Oo jama!“. Ja pandigi kaevanduse nimeks – Ojamaa kaevandus. Aga jama oli palju.

Kõigepealt ei tahtnud Härjapea targad üldse kaevandust lubada. Et teete suure augu ja pöörate hulga metsiste mängumaad pahupidi. Selle peale siis kohtlased kostsid, et ei, see saab olema maa-alune kaevandus. Maa pealt pole nähagi. Kuna Härjapea targad maa-alustest asjadest suurt midagi ei teadnud, siis jäid nõusse.

Seejärel hakkasid kohtlased maa alla minemise auku tegema. Ja kohemaid saatsid kiviõelased kaebekirja Härjapea mäele, et näe-mis-teevad! Kutsuti kohtlased aru andma, et miks te maad songite, kui maa-alune asi pidi olema. Kohtlased polnud kohtlased ja seletasid – vaadake õllekelder on ka maa all ja sinna peab sisse saama. Et lähme ja vaatame, mida koledat selles maa alla minemises ikka on. Siin Härjapea juures on kohe mitu maa-alust õllepoodi – näitame ära, kui kena see maa-alla minemise asi on. See asi sai siis aetud.

Aga siis hakkasid kohtlased õlikivi äravedamise toru tegema. Et mis me ikka maad mööda lohistame – paneme toruga õkva üle maa ja vee. Aga kus-sa sellega! Sellist asja, et õlikivi enne põletamist torusse pannakse, polnud kiviõelased enne näinud. Ja jälle kaebama.

Ei teagi, mis sest asjast saab. Sest kiviõelastel juba järgmine kaebekiri soolas. Mille kohta, ei tea nad veel isegi.

Polnudki siis kohtlastel muud teha, kui oiata: „Oo jama!“ Aga siis tuli neil hea mõte - kutsume rahva Ojamaa eest võitlema. Ja avasid internetihääletuse – et kes tahab, et Ojamaa kaevandusest asja saaks, minge internetilehele Ojamaa eest ja andke oma hääl, et kaevandus tuleks.

***

Tähelepanu! Tegemist on järjejutuga. Arusaamatuste tekkimisel pöörduge eelmiste osade poole!
Kõik siin kirjeldatud isikud ja sündmused on välja mõeldud. Sarnasuse või kokkulangemise puhul kinnitan, et tegu on ühe teise isikuga, kelle nime ma ei saa avaldada või sündmusega, mis juhtus teises kohas ja teisel ajal. Kus ja millal, seda teab vares.

VANA VARESE VAAKUMISED 27

2010-08-08T17:57:00.002+03:00

Kohtlased ja kiviõelased

Vana vares on tagasi. Küsis luba kompostihunnikut valvata. Lubasin – igal tööpäeval ajavahemikus 8.55 kuni 9.40, siis kui teleka ees istun.

Ah et mis varesel uudist? Oli käinud ida pool vaatamas, kuidas ta laiali lennanud pojad seal elavad. Ja tahtnud ka pärida, kas nood ikka teavad, et talvel jäävad kroonist ilma. Sest Härjapea targad arvand, et kes Talinast eemal, see euroasja ei tea.

Tagasilennul oli tal häda tulnud. Oli küll oma vastuvõtja, mis ta lendu juhib, digilevile ümber seadistanud, aga ülilevi oli vahele tulnud. See ülilevi on lindude jaoks üliväga paha asi. Nii mõnigi vares on kursilt kaldunud, Rootsimaal võrku maandunud, kus ta siis ära kaksatud, ära soolatud ja tünnis teiste kõrvale laotud. Sest soolavares, teadagi, on svealaste rahvusroog nagu kuralastelgi.

Aga kuidas siis idalased eurosse suhtuvad, pärisin. Ei hästi, kurtis vares, selles olla härjapäistel õigus. Kui seni pidid idalased oma pärisraha, see tähendab dollareid, poerahaks vahetama kõikuva kursi järgi, siis ei saa nad kõikumisest lahti ka tulevikus. Sest mis raha see eurogi on, ei selgi pole rubla suhtes kindlat kurssi. Oleks ikka, et euro oleks rublaga seotud. Küll see aeg ka tuleb, lohutasin varest.

Aga kuidas tema, vares, neid rahaasju nii teab, pärisin. Milleks temale raha, mida tal pole ja mida tal vaja ei lähe. Tõmbas vimma kui vastas, et ega teie, inimesedki, teistsugused pole. Ka teil on neid, kes jahuvad asjadest, mida pole ja mida vaja ei lähe. No nendest tuhalaste salajõgedest, mida pole ja kaevandusveest, mida kellelgi vaja ei lähe.

Aga jah, kohtlased. Ei nad sellised pole, nagu Yorkshire David, see selle suve südameasjamees. Meie kohtlased on lihtsalt kaua ühe koha peal elanud. On kohatruud, sellest nimi. Kohtlased elavad kohapeal, ajavad omi asju tasapisi, kasvatavad kartuleid ja korjavad jõhvikaid. Sestap nende pealinna nimigi – Jõhvi.

Aga kiviõelased on hoopis teistmoodi rahvas. Õelaks aetud. Ammusel ajal, kui saksa našid hakkasid teist suurt sõda plaanima, hakkasid nad, sakslased, õlikivi otsima. Sellist kivi, millest sõjamasina määrimise õli saaks. Rebalaste konnatahvel polnud neile hea – radoon sees. Radooni saksad ei tahtnud, pidi nende rahva elujõu ära võtma. Aga mis sest kõigest siin jutustada, lugege parem vana varese eelmise suve lugusid.

Ajasid siis saksad gloobusel näpuga järge ja nägid viru rannas kohta nimega Saka. See oli neile kui ilmutis – nii oma nimi. Ja siis veel see, et sel ajal, kui saksad õlikivi jahtisid, oli Sakalt lõuna poole küla, nimega Sala. Seda et svalaste Salas oli vanadel virulastel salajane hõbedakaevandus, seda saksad teadsid. Küllap, arvasid saksad nüüd, on virulastel ka seal Saka kandis on salakaevandus. Ja nii nad sinna omale põlevkivikaevanduse tegidki.

Aga kohalik rahvas, see sai sakste peale tigedaks, läks õelaks. Sestap saigi Sala küla uueks nimeks Kiviõela. Aga seda peaks küll teadma, et ega need toonased kiviõelased kohtlased polnud. Hoopis teine rahvas, suuremalt jaolt vene valgekraelased, kelle kindral Judenitš oli sinna pärast esimest suurt sõda surema jätnud. Ja need vene valgekraelased, kes ellu jäid, on eriti õelad.

Kohtlased pole õelad. Pigem vigurlikud. Igavesed maidad, öeldakse nende kohta. Ja koht, kus maitasid hästi palju on, on Maidla.

***

Tähelepanu! Tegemist on järjejutuga. Arusaamatuste tekkimisel pöörduge eelmiste osade poole!

Kõik siin kirjeldatud isikud ja sündmused on välja mõeldud. Sarnasuse või kokkulangemise puhul kinnitan, et tegu on ühe teise isikuga, kelle nime ma ei saa avaldada või sündmusega, mis juhtus teises kohas ja teisel ajal. Kus ja millal, seda teab vares.

NABALA KARSTIALA UURINGUST

2010-08-04T07:58:00.003+03:00

Tänased (4.08.) ajalehed ja eilsed teleuudised teatavad, et keskkonnaministeerium küsib keskkonnainvesteeringute keskuselt raha, et toetada geoloogilist uuringut Nabala karstialal. Et kas selline karstiala üldse olemas on.

Loomulikult on igasugune looduskeskkonna uuring kasulik, lisab teavet. Kasulik on täpsustada juba teada olevat, et sellist allmaajõgede rägastikku, mida kaevandamisvastased unes, unelmates ja ulmes näevad, pole olemas. Kuid kasutu raha raiskamine see uuring selle poolest, et ega kaevandamisvastaseid miski ei veena. Niipea, kui selgub, et karst, kui seda seal ongi, on savi täis ja seega veepide, mitte veejuhe, kuulutatakse tulemus kaevandajate ja keskkonnaministeeriumi sobinguks, uurijad kinnimakstuteks.

Aga aeg läheb.

JÄLLE UUS MÄEMÕISTE

2010-08-02T07:26:00.004+03:00

17. juuli Postimehe Arteri ristsõnast saadud "raimalast" juba kirjutasin mõni aeg tagasi. Et on kaevandus. Sel laupäeval (31.07) raimab Arteri ristsõnameister edasi. Ju on talle maapõuesõnaraamat meeldima hakanud. Aga maa-alune ta ilmselt pole. Sestap siis tahabki ristsõna lahendajalt teada, mis on 'raiumine'. Ja arvab ise (selline lahendus tekkis mul), et on "raim".

No nii! Siis olgu ka "lõhkeraiumine", kombainraiumine", "puurraiumine" = augering, jne

AJAKIRJANDUSIME

2010-07-30T20:02:00.004+03:00

Tänane (30.07) EPL kirjutab täiesti siiralt, et Eestis pole puhta vee puudust, et põlevkivikaevandused ei mõjuta veeressurssi ja et nad siirdavad enamalt jaolt sademete vett veekogudesse ja et nende (põlevkivikaevanduste) mõju ei ulatu kaugemale kui kilomeeter.

Ime, et EPL ei karda lugejaid kaotada, kirjutades tõtt, mida ei taheta teada. Tõde, mida me juba kuus aastat oma uuringute alusel üritame avalikustada. Aga pole saanud, olevat kaevandajate propaganda.

Inglise keeles, teaduspublikatsioonides on see kõik ammu kirjas, seda Eesti teaduspoliitika nõuab, et meie tulemusi teataks maailmas. Kuid kodumaise maksumaksjani see ei jõua, meie publik ei loe ingliskeelset teaduskirjandust. Nii et suur tänu vahendajatele.