AKADEEMIKUD ARUTAVAD

Mitmeid kordi on meediast, viimati tänahommikustest ERR uudistest läbi jooksnud teade Eesti Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu soovitusest (otsusest?) mitte erastada maagaasi jaotusvõrku. Kusjures kirjutatakse ja öeldakse: "akadeemikud..." Teadmiseks - energeetikanõukogu koosseis on selline:

Alo Adamson
Andres Siirde
Anto Raukas
Arvi Hamburg
Arvo Ots
Endel Lippmaa
Enn Lust
Leevi Mölder
Lembit Krumm
Leo Mõtus
Mati Valdma
Mihkel Veiderma
Rein Küttner
Tiit Kallaste
Ülo Rudi

Otsustage ise, kes neist on akadeemik, kes energeetik ja kes gaasivõrgutaja

TÄNUAVALDUS

Eile, 15. märtsil kuulutati minu raamat Eesti mäendus üheks 2011. a parimaks eestikeelseks kõrgkooliõpikuks. Teos ilmus riikliku programmi „Eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamine ja väljaandmine (2008-2012)“ raames. Kirjutasin ta küll geotehnoloogia tudengitele, kuid raamat on osutunud tarbitavaks ka muude maa-teaduste, aga ka ehituse, keskkonnatehnoloogia ning maaparanduse erialade õpetamisel.

Millest menu? Eelkõige seetõttu, et kirjutasin laiale üldsusele, lihtsalt, piltidega. Soovitan kõigile - kui kirjutate õpikut, siis õpetamiseks, mitte oma tarkuse tarretamiseks!

Olulise osa õpikust moodustab mäemõistete seletamine. Et mis on kaevandus ja mis ei ole. Teise osa moodustab maavarade õpetamine inimesele vajalikul moel, näiteks mis vahe on liivsavil ja saviliival. Kolmas osa kirjeldab maavarade kaevandamise alustõdesid. Vastu tulles üldsuse soovidele on põhjalikult käsitletud kaevandamise keskkonnamõju ja seda, kuidas seda ohjatakse.

Raamatu kirjutamist ja kirjastamist toetas SA Archimedes, trükkimist Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liit (EMTEL). Levitamist toetasid varakamad põlevkiviettevõtted Kiviõli Keemiatööstuse OÜ ja Viru Keemia Grupp AS. Tänu neile ja TTÜ kirjastusele!

Kuna kirjastamist ei toetanud Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK), siis raamatut tasuta ei saa. Veel on müügil TTÜ raamatupoes Mustamäel.

ÜKS ENNEMUISTNE LUGU TULI MEELDE

Tuli sügaval nõuka-ajal inspektor kooli kontrollima, et kuidas õpilaste kutsesuunitlusega lood on. Vasja tuli kempsust välja ja inspektor kohe küsima: "Mis su nimi on?" "Vaassja," vigises laps. "Kelleks sa tahad saada, kui suureks saad?" "Äi tiia..." läks laps tatiseks.

Inspektor käskis direktoril õpetajad kokku ajada ja tegi neile peapesu puuduliku kutsesuunitluse eest koolis.

Inspektor tuli kuu aja pärast uuesti kooli. Üks tüdruk tuli kempsust välja ja inspektor käratas sellel: "Kelleks sa tahad saada, kui suureks saad!" "Kosmunaudiks?" vigises plika." "Mis su nimi on?" "Äi tiia..." läks laps hoopis nutuseks.

Et miks see just täna meelde tuli. Eks seepärast, et Äripäeva andmeil firma, nimega Valguskandja OÜ tahtis fosforiidi uuringuluba. Aga mis firma see on, äi tiia...

PS. Mõni kindlasti teab, kes ja milleks.

KADEDUSE VÕIM

Tänane (16.02.2012) EPL kirjutab, et Jürgen Ligi, maksuminister, asus põlevkivivaldade raha kärpima. Et rahandusministeerium plaanib suure osa kaevandusvaldade valurahast riigile võtta.

"Valuraha", see on kirjutajal, ajakirjanik Andrus Reimeril õige mõiste. Just selle valu eest, et kohalikud elanikud peavad taluma kaevandamiset tulenevat keskkonnakoormust, saavadki vallad poole kaevandamisõiguse tasust. Teise poole saab riik, kui maavara valdaja. Kaevandamisõiguse tasu on tavaline asi. Vanades mäetööstusriikudes on see royalties, tasu kuningale. Ju siis soovib ka meie valitsus täielikku kuninglikku tasu.

Sellisele sammule võib leida mitmeid õigustusi. Triviaalne seletus on fiskaalne - riigieelarvesse on vaja raha. Kuid on ka teisi lihtsaid põhjusi, millest ühe ütleb Jürgen Ligi oma tavalise otsekohesusega välja: "Põlevkivivallad elavad liiga hästi". Ehk kõige taga on kadedus.

Märkasin ja märkisin seda juba varem. Kui Põlulas oli äge rahvakoosolek Rägavere fosforiidi teemal, tõmbas seal niite naabervalla vanem, kellele ilmselt ei mahtunud hinge, et Rägavere rahvast ootab ees suur ressursitasu saamine, vaata et suuremgi kui tuntud-teatud "rikkurvallal" Mäetagusel. Tänases EPL-s tunnistab ta (Sõmeru vallavanem Peep Vassiljev) ise, et tõepoolest, "kaevandusvaldadelt keskkonnatasude kärpimise idee pärineb tema kabinetist" ja toob selle juurde mõningaid põhjendusi. Ei kommenteeri, vallavanemaga väitlemine pole minu ampluaa.

Kuid üks tema (P.V) väidetest on siiski rõhutamist väärt - see on kaevandamistasu laekumiste sõltuvus kaevandaja toodangu müügist. Kui maavaraäri on edukas, siis raha tuleb, kui ei ole, siis ei tule. See on primitiivse, loe: ametnike jaoks mõistetavalt lihtsa maksustamissüsteemi puudus. Nimelt ei sõltu meil Eestis kaevandamisõiguse tasu sellest, kui suurt territooriumi kaevandamine mõjutab, kui kaua ta seda teeb ega ka sellest, kui väärtuslikku maavara kaevandaja kaubastab. Sellise fiskaalprimitivismi vääramiseks soovitas Eesti mäeselts keskkonnaministeeriumile minu ettevõtmisel koostatud mäerendi süsteemi. Seni on keskkonnaministeerium sel teemal ainult leelotanud. Seejuures ei saa öelda, et abitult - appi on palgatud taustalauljaid. Ja kui jätkata muusikaterminitega, siis võin kinnitada et osa partituurist on kirjutanud mäetöösturid.

Nüüd on häda kaelas. Kui läheb Jürgen Ligi plaani järgi (ja miks ei peaks?), siis hakkab raha liikuma eemale mitte ainult kaevandusvaldadest vaid ka keskkonnaministeeriumi võimkonnast. Ja eriti hädas on mäetöösturid, kes omal ajal nägid mäerendis ohtu oma hallide äriplaanidele ja selle eos maha karjusid. Nad on hädas, sest pole enam kaevandamisõiguse tasu, millega kaevandusvastalisi valdasid moosida.

Mitte ainult kadedus vaid veel hullem - kadevõimetus (lugege Parkinsoni seadust)

25 AASTAT FOSFORIIDISÕJAST

... on meedia uus reklaamlause.

Tänane (9.02.2011) Maaleht hakkabki pihta. Kirjutab laialt, enam kui kahel leheküljel fosforiidist. Lugeja saab hea ülevaate - kes mida teinud, kes mida teab, kes mida õppinud ja kes oma vanade liistude juures nukrutseb.

Alo Lõhmuse lugu "Fosforiidikülasid vaevab halb eelaimus" soovitan lugeda asjatundjail, et tekiks pilt, kui madalal tasemel on tavaajakirjaniku teadmised ja mõistestik. Seda on hea teada, kui mõnega jutule satud.

Peeter Ernits on arvamusi ja intervjuusid kolme loo peale laotanud, ka juhtkirja. Kirjutab talutavalt, teda pole mõtet kritiseerida ega tsiteerida. Lugege ise. Laenan temalt vaid ühe tsitaadi Indrek Toomelt, kui too räägib oma valitsuskaaslase Bruno Sauli esinemisest 31. märtsil: "Ta käitus seal tsipa üleolevalt. Ei arvestanud, et avalik arvamus on nii kergesti kujundatav, eriti veel tollases olukorras, kus keegi ülemus pidi igal juhul halb olema ja võitlema heade ehk roheliste vastu."

Arvan, et sama vea tegi VKG projektijuht Kalev Kallemets Rägavere rahvakoosolekul. Ta rääkis tuliselt, kui võimas ja rikas ja edukas ja kasumlik on tema ettevõte. Ta rääkis seda siiras usus, et inimesed teavad, kust tuleb raha pensionideks, sotsiaalfondi, haigekassasse, haridusse. Kuidas tekivad uued töökohad jne. Uue Eesti kaasaegse majandusharidusega spetsialistina arvas ta, et inimesed saavad aru, et mida kasumlikum on tööstus, seda suurem on rahvatulu. See oli tema viga. Kuulajaskond koosnes suures osas nõukogude ajal hariduse saanud, marksismiga immutatud inimestest, kelle mõtteviisi kirjeldamiseks võtan lausekatkendi Peeter Ernitsa juhtkirjast "...sõidavad kasumiahned ärimehed koos oma poliitiliste toetajatega kohalikust rahvast lihtsalt üle...". Paksus kirjas toodu on tüüpiline marksistlik sõnapaar Peeter Ernitsa sulest. Ja poliitilised toetajad on loomulikult Kalev Kallemetsa erakonnakaaslased, reformistid.

Sellele järgnenud hüsteeria Rägavere koosolekul ei olnud minu arvates mitte niivõrd opositsiooniparteide ega roheliste muusika, kui just kogukonna pensionäride, madalapalgaliste, töötute, hüljatute, tõrjutute ja üksikemade meeleheiteplahvatus rikaste ja tugevate vastu. Seesama, mille värskeimaks näiteks olid eelmise aasta augustirahutused Inglismaal, Londonis. Selliseid, üldisest masendusest tekkivaid spontaanseid aktsioone on uurinud Gustave Le Bon oma teoses "Hulkade psühholoogia". Sama mehhanism sütitas 25 aastat tagasi "Fosforiidisõja" ja viis aastat tagasi "Pronksiöö".

Kes ei tea - ajaveebis alla kriipsutatud sõnadel klikates jõuate viidatavale. Lugege Le Boni, eriti arendajad ja poliitikud, kui te ei taha löödud saada - hulkade psühholoogias loogika ei kehti.

TUHALA NÕIAKAEV ON KUIV

Hea rahulik olla


...kuigi keegi ei kaevanda.

PUUKALLISTAJAD = PUUK-ALISTAJAD

Tänases (25.01.2012) EPL-s kirjutab Marko Uibo meditsiini teemal: „Mis on põhjustanud vaktsineerimisvastasuse“. Kritiseeritavateks subjektideks on nn puukallistajad.

Copy-paste selles artiklist, lk 4, 2. veeru keskpaigast

„Üha häälekamalt kõlab maailmas aga seisukoht, et kasumiahned ravimitootjad ei hooli tegelikult inimeste hea­olust ja on suutnud enda hu­vides kallutada nii arstid kui ka kontrollsüsteemi. Hirmu­tav veendumus, justkui kasu­mijahil korporatsioone takis­takski vaid lapsevanem, sun­nib vanemaid astuma medit­siinisüsteemi vastu, kusjuures otsuste langetamisel saab toe­tuda vaid oma kogemustele, internetist leitud samasuguses situatsioonis olevate inimeste nõuandele või nende viidatud uuringutele.

Meditsiini või teaduse suh­tes kriitilist hoiakut toetab ka Eestis laialt levinud „uusvaim­ne" mõtteviis, mis tähtsustab indiviidi rolli enda jaoks õige­te valikute langetamisel. Sel­leks tuleb kuulata oma keha ja püüda katsetades leida õi­geid lahendusi. Oluliseks saa­vad nii enda, oma tuttavate kui ka teiste „tavaliste" inimeste ko­gemuslood: tema tegi nii ja see­peale juhtus see. Eksperdipo­sitsiooni kaotanud arstid või teadlased peavad sel puhul tõ­dema, et näiteks vaktsineerimi­se järel kõrgesse palavikku jää­nud õepoeg võib osutuda tuge­vamaks argumendiks kui arvu­kad teadusuuringud.“

Ja nüüd lugege seda uuesti, vaid üksikute asendatud sõnadega. Et asendusi mitte otsida, on nad poolpaksus kirjas:

„Üha häälekamalt kõlab maailmas aga seisukoht, et kasumiahned mäetöösturid ei hooli tegelikult inimeste hea­olust ja on suutnud enda hu­vides kallutada nii teadlased kui ka kontrollsüsteemi. Hirmu­tav veendumus, justkui kasu­mijahil korporatsioone takis­takski vaid keskkonnakaitsja, sun­nib kodanikke astuma maavarade kaevandamise vastu, kusjuures otsuste langetamisel saab toe­tuda vaid oma kogemustele, internetist leitud samasuguses situatsioonis olevate inimeste nõuandele või nende viidatud uuringutele.

Mäenduse või teaduse suh­tes kriitilist hoiakut toetab ka Eestis laialt levinud „keskkonnahoidlik" mõtteviis, mis tähtsustab indiviidi rolli enda jaoks õige­te valikute langetamisel. Sel­leks tuleb väärtustada oma koduõue ja püüda katsetades leida õi­geid lahendusi. Oluliseks saa­vad nii enda, oma tuttavate kui ka teiste „tavaliste" inimeste ko­gemuslood: tema tegi nii ja see­peale juhtus see. Eksperdipo­sitsiooni kaotanud insenerid või teadlased peavad sel puhul tõ­dema, et näiteks põua järel kuivaks jää­nud õepoja kaev võib osutuda tuge­vamaks argumendiks kui arvu­kad teadusuuringud.“

Kommentaar. Kodanikud, kes naudivad oma harjumuspäraseid hüvesid: elektrit, maanteid, triviaalkauneid loodusvaateid, seeni ja marju, on nagu puugid, kes, imenud end elektri (põlevkivi), ehitusmaterjali (liiva, kruusa), mineraaltoorme (lubjakivi), agrotoorme (turba, fosforiidi) külge, üritavad alistada mäetööstureid (ja mitte ainult mäe-) oma pisi-isiklikele huvidele. Alistavad puugid PUUK-ALISTAJAD.